Avaleht » Filmiliigid

Habras maailm (2016)

Dokumentaalfilm Kestus: 38:16

Huviinfo

Edukas debüüt

Ants Tammiku debüütfilmiga "Habras maailm" avati Matsalu loodusfilmide festival 2016 ning film sai parima operaatoritöö auhinna kategoorias „Inimene ja loodus“.

Žürii hinnang: "Unikaalne vaatenurk kahest paralleelmaailmast, mida esitletakse killukese huumori ja südamlikkusega. Täpne ja isikupärane kaadritunnetus nii pildiliselt kui ka mõtteliselt."

Filmist ja selle autorist meedias

Tiit Tuumalu: „Ants Tammiku nimi ei pruugi laiemale lugejaskonnale midagi öelda. Ehk piisab aga sellest, kui meenutada, et seesama noormees võitis kaheksa aastat tagasi loodusfoto konkursi šokeeriva pildi eest, mis kujutas randa uhutud hülgekorjust. Tolleks hetkeks oli konkursil ka proffe edestanud 18-aastane Rapla gümnasist tegelenud looduse pildistamisega vaid paar aastat, müünud maha oma krossimootorratta ja ostnud selle eest fotoaparaadi.

„Tahtsin vaadata, kuhu sõber Madis Reimund hommikul kell neli läheb. Käisin kaasas, hakkas meeldima. Mäletan siiani, kuidas me ühel varahommikul põllu peal kitsi passisime. Järsku ilmus välja 20 looma ja põllust, mis oli seni tundunud igav ja mõttetu koht, sai kõige huvitavam paik maailmas,“ meenutab ta ise looduse pildistamise algust.

Kuna foto jäi n-ö ühe pildi teemaks, astus Tammik Balti filmi- ja meediakooli, et operaatoriks õppida. Kool imes üha enam enesesse, nõudis absoluutset pühendumist. Loodus ja selle tunnetamine muutusid üha võõramaks. Et sidet mitte kaotada, hakkas ta kolm aastat tagasi tegema dokumentaalfilmi, mis nüüd pealkirja „Habras maailm“ all ka ekraanile jõuab. Ja veel kui tähendusrikkalt – täna algava Matsalu loodusfilmide festivali avateosena. Vaid üks Eesti film on 14. korda toimuva festivali ajaloo jooksul seda varem teinud – retrospektiivselt üks esimesi siinseid loodusfilme „Vilsandi linnuriik“ aastast 1937.

Mina ütleksin (mis sest, et pisut liialdades), et 26-aastane Tammik on teinud Eesti „Koyaanisqatsi“. Autoriteksti, dialoogi ega tiitreid ei ole, ainult võrratu pilt ja muusika, mis kokku moodustavad orgaanilise terviku. Teemaks on inimene ja loodus, ürgne ja tehislik maailm, nende tasakaal. Ühelt pool korrapäratud, isetekkelised, aga mitmekesist elu täis loodusmaastikud, peamiselt sood; teiselt pool korrapärased, inimese kujundatud tehismaastikud, nendest samadest soodest välja kasvanud turbamaardlad, kus mürisevad masinad. Kumbki on ilus omamoodi, üks looduslikult, teine industriaalselt.

Muide, Lavassaare turbamaardla, kus Tammik on põhiliselt filminud, on Euroopa suurimaid omasuguseid, jättes filmis tõepoolest imposantse mulje.

Pealtnäha ei teegi 40 minutit pikk linateos muud, kui lihtsalt uitab maastikel ringi. Süvenenumal vaatamisel hakkavad aga silma kujundid. Montaažiga tekitatakse terav kontrastsus. Ometi ei näidata millelegi näpuga – kuigi võiks, sest soo seob, turbaväli aga vallandab kasvuhoonegaase, ja mitte sugugi vähe – ega piirata muudki moodi vaataja mõttelendu. Rõhutatakse assotsiatiivsust, tunnetuslikkust. Pigem on see kutse mõtiskleda inimese ja looduse vahekorra üle – selle üle, kui kerge on inimesel seda tasakaalu paigast nihutada. Produtsent Riho Västrik nimetabki seda mõttemaastikuks.

„Loodus on korrapäratu, seal pole sirgeid jooni, aga samas on see kogu aeg perfektselt toiminud süsteem. Seevastu inimese jäetud jooned on küll perfektselt sirged, aga inimene pigem hävitab nendega, ise sellest aru saamata – tema tegevus ei ole jätkusuutlik,“ ütleb Tammik, kellele raba on koht, kus ta ennast kõige rohkem kodus tunneb.

Godfrey Reggio „Koyaanisqatsi“, tegelikult kogu „Qatsi“-triloogia, aga ka Ron Fricke’i filmide „Chronos“, „Baraka“ ja „Samsara“ mainimine paneb noore autori muhelema.

„Imelik, et ma ise selle peale ei mõelnud, kuigi need on mind kindlasti mõjutanud just oma visuaalsuse ja universaalsusega. Kui palju? No teadlikult ei ole ma neid igatahes kopeerinud. Teisalt aga… kui suutsin natukenegi samasugust tunnet tekitada, siis on ju väga äge,“ ütleb ta.

Küllap tekitab sellesarnaseid assotsiatsioone ka philipglassilikult minimalistlik muusika, mida „Hapras maailmas“ on hetkiti kasutatud.

„Me ise teeme selle üle nalja muide – sarnasuse üle Glassiga,“ ütleb Tammik. Ta raputab tuhka pähe pigem enesele, et olevat filmile muusika kirjutanud, samuti Raplast pärit noort multiinstrumentalisti Aivar Survat liiga palju suunanud. Teisalt, kui see sobib ja tekitab hea tunde, hoiab vaatajat filmi juures, siis miks mitte, on ta kindel. Sobib küll, väga hästi tegelikult.

„Surva on geenius, kelle kuulsus pole veel õitsele puhkenud,“ usub Tammik. Surva, kes on musitseerinud ka koos Mari Jürjensiga – viimase hääl kõlab ka filmis –, valmistab praegu ette oma esimest plaati.

„Koyaanisqatsist“ enamgi on autorit mõjutanud aga Valdur Mikita raamat „Lingvistiline mets“, näiteks see, kuidas ta seletab lahti mitmiktaju olemuse. „Mikita suudab sõnadesse panna need mõtted ja tunded, millega olen väga kaua kokku puutunud, aga pole osanud neid väljendada – see aitas seda filmi teha,“ ütleb ta.

Matsalu festivali avamise ajaks on noor andekas (loodus)filmitegija juba Araabia Ühendemiraatides, kus ta filmib… mitte loodust, vaid… Toyota reklaami.“
Tuumalu, T. (2016). Eesti "Koyaanisqatsi". Postimees, 21. sept, lk 18.

Mathura: „Positiivne on ka see, et Tammik suudab murda dokumentalistikale sageli omast ajakirjanduslikkust. Selle asemel lähtub ta veendumusest, et olenemata žanrist on film ennekõike visuaalne kunst, kus efektiivse tulemuse jaoks on vaja, et kaadrid vaatajat ennekõike esteetiliselt kõnetaksid ja toimiksid mitte ainult loona, vaid ka üksikute piltidena eraldi. Võiks isegi öelda, et „Hapras maailmas“ ei ole ükski asi ainult see asi ise, vaid on enamgi see, millena ta paistab. Kuivusest tolmav turbaväli on abstraktne pastelne maal, kaugustes askeldav inimene kaduvväike kuju otsatul maastikul. „Habras maailm“ meenutab seeläbi kuulsa prantsuse fotograafi ja filmitegija Yann Arthus-Bertrand’i loomingut, kus keskkonnakriis põimub peene ja lummava iluga ning objektid ei ole tihtipeale iseenestena äratuntavad. /---/

Samas meenus mulle „Habrast maailma“ vaadates ka Kanada kineasti Peter Mettleri poleemiline filmilugu „Petropolis“ aastast 2009 /---/, mis portreteeris hävituslikku kütusetootmist õliliiva väljadel Alberta provintsis Kanadas: ka Mettleri film kulges sarnases sõnatuses ning peaaegu abstraktseid panoraame otsides, inimese hävitustööd jälgides, tootmise-eelseid ja –järgseid maastikke võrreldes. Mettleri sõnum oli selge, õigupoolest võiks tema filmi nimetada isegi propagandistlikuks, sellal kui Arthus-Bertrand’i huvitab ka kaadrite visuaalne tasakaal ja ilu. Tammiku film jääb propaganda ja esteetika skaalal ehk kahevahele: siin on nii ilu kui õudu.

Sõnumi viimistlematus ongi ehk „Hapra maailma“ üks väheseid nõrkusi: esteetilisele elamusele panustamine ja teatav visuaalne abstraheerumine on küll vormilahendusena midagi uut ja värskendavat, ent taustateadmisteta jääbki Tammiku film suurel määral vaid esteetikaks. Vaikus on kindlasti parem valik kui kommentaaride tulv, aga lühike märge Eesti rabade hetkeseisust või turbatööstuse ulatusest ja suunitlusest oleks võinud siin asjatundmatumale vaatajale kindlasti kasuks tulla.“ /---/
Mathura (2017). Hapruse nimel ja kiuste. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 109-112.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm