Karmil pinnal (2015)

Autor filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Toomas Järvetiga

Kas Palestiina filmi ja tantsija Maheri leidmine oli juhus?
Nagu tänapäeval tihti, algas asi sotsiaalmeediast. Sõbrannast eestlanna postitusest, et MTÜ Ethical Links otsib balletiõpetajaid Palestiinasse. Araabia riiki tantsima, keha eksponeerima? Eeldasin kultuurišokki, mingit konflikti, läksin kaasa.

Kas tuleks luua eraldi Palestiina riik? Nagu loodi Iisrael, mis on küll kahjuks jama kaasa toonud.
Räägitakse ka Iisraeli-Palestiina ühisriigist, et kõigil kodanikel üle riigi oleks võrdsed õigused ja kohustused. Võib-olla on see utoopia. Olen nõus, et jama loomine käib kähku ja lahendamine võib võtta aega. Rahvad on maamunal liikunud läbi aegade.
Iga Palestiina tantsija Maheri käik on aga Iisraeli kontrolli all. Kümne aasta jooksul ei tohtinud ta Iisraeli külastada. Filmis ma sellest otseselt ei räägi. See pole minu filmi loo seisukohalt oluline.

Olulisem on teine, kultuuriline isolatsioon omade hulgas? On ta homoseksuaal … on see araablase puhul võimalik?
Aus vastus on, et ma ei tea. Elu Ramal­lah’s ei ole küll võrreldav eluga ISISe territooriumil Süürias. Kultuurielu toimib, palestiinlased ei tea aga kunagi, kas nad lastakse kontrollpunktist läbi või mitte. Ja keegi ei tea. Ka mina ootasin seal tunde.

Kas olukord ei mõju Maherile ergastavalt? Ehk ta on surve all, aga naudib?
Et kannatused on vajalikud kunsti tegemiseks? (Naerab.) Ta põlemine on suur ja ta teeks oma asja ükskõik kus, Belgias, Pariisis … Kindlasti on ta edev, on artist.

Filmis on hulk lavastatud tantsukaadreid: müüri ääres kivide otsas, suure puu juures, keset linnatänavat ja sõiduteed. Kelle initsiatiivil?
Maheril oli idee, et ta viib oma kunsti tänavale, näitab, et see on võimalik, näitab palestiinlastele, et ka nii võib ennast väljendada. Teda seal ei mõisteta. Muutus võtab aastaid.

Maher ei seleta, miks ta ei taha abielluda ega lapsi saada …
Filmis see ei kõla, aga ta rääkis, et ta soovib peret, aga mitte igasugust, vaid sellist, mis aktsepteeriks teda sellisena, nagu ta on. Filmis on näha, et ta on tantsides naistega tihedas kontaktis. Proffidele pole see probleem, aga Palestiinas pole selline tants mehele kohane, eriti veel abielumehele.

Dervišite keerutamine on ju ka meeste tants.
Sealkandis pole see levinud. Meestele on tavapärane vaid rahvatants dabke.

Miks seda filmis ei ole?
Filmis võiks veel palju olla, aga siis poleks see film, mida ma tahtsin teha.

Oled ise filmiga rahul?
Jah. Nüüd uuesti filmides oleksin targem. Ikkagi esimene täispikk …

Milles targem?
Planeeriksin võttepäevi paremini ette. Asjad, mida kontrollida saab, võiks läbi mõelda, kuigi dokitegemine on juhuses kinni ja juhust tuleb kasutada. Tehnilise poole peaks läbi mõtlema. Esimesel korral olin seal üksi. Teisel ja kolmandal korral koos operaatoriga ja neljandal korral oli helioperaator ka. Päris üksi ei tahaks võttel olla: liiga paljude asjadega tuleb paralleelselt tegelda ja esitada endale pidevalt suuri küsimusi – mida ma teha tahan, mida ma filmist tahan, miks just see plaan?
Stsenaarne plaan muutus filmimisel pidevalt. Iga reisi vahel. Eesti tüdrukute lugu Palestiinas jäi lõpuks kõrvale.

Kui palju sul musta materjali on?
Ei mäletagi … Sadakond tundi või rohkem. Stsenaarium sai lõplikult paika pärast võtete lõppu, kui oli tunne, et materjal on koos. Siis hakkasin puhtaks kirjutama.
Dokitegijad räägivad, et on raske kirjutada käsikirja esimese taotlusvooru tarbeks. Lausa absurdne. Nüüd ma lõppversiooni ei muudaks. Iga kirjutamine tegi ideed klaarimaks, kristalliseeris. Protsess on hirmutav ja viib endast välja, aga on vajalik. Igal järgmisel läbikirjutamisel oli kergem. Viimasel korral oli hea abiline ka, Priit Pruks.
/---/

Kommenteeri Maheri filmi pealkirja ka, see on inglise ja eesti keeles isemoodi.
Inglise keeles on „Rough stage“, see on mitmetähenduslik: raske seis ja raske lava … Head tõlget ei tulnud.

Lähtusid inglise keelest. Mõtlesid inglise keeles.
Jah. „Karmil pinnal“ pole nii mitmetähenduslik, räägib rohkem konfliktsest keskkonnast, Palestiinast. Maher ei tahtnud ise filmi näha enne kui linastusel – ja siia ta ka tuleb. Ta on varem ka kahel korral Eestis käinud.

Filmis on tal tantsuetendus Palestiinas Ramallah’s. Kui tihti see seal võimalik on?
Ei ole tihti. Paar etendust paari aasta jooksul.

Filmis ta kukub jalgpalli mängides ja öeldakse, et nüüd tuleb õmmelda. Kuna lavastatud stseene on mitmeid, mõtlesin, et see ka, et ohuolukordi markeerida.
Ei, veri jalgpallikukkumisel on ehtne, tuligi palju verd. Maherile tehti õige mitu õmblust. Aga jah, Palestiinas ei tea kunagi, kust oht tuleb. Sellele mõtled kogu aeg, see istub sees. Pommitamist ma ei kogenud, aga tulistamist küll, nägime ka Iisraeli sõjamasinate läbisõitu. See on nende tänane õigus, nad võivad suvalisel hetkel terroristide tabamise ettekäändel Palestiina aladele siseneda. Kuigi, eks nad on siis ise ka surve all ja ohus.

Intervjuu terviktekst:
Araabia moderntantsija Palestiinas — Sirp
Sauter, P. (2015). Araabia moderntantsija Palestiinas. Sirp, 9. okt, lk 26-27.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Tants algab sealt, kus sõnad otsa saavad. Ka palestiinlane Maher tantsib – tantsib välja oma igatsuse või rahutuse, mis ei taha mahtuda või mida ta ise keeldub mahutamast tavaliste sõnade sisse. Tantsib riigis, kus kehtivad islami seadused ja pole isegi üheselt selge, kas see on nende järgi lubatud või mitte. Või mis piirini on. Rääkimata sellest, et tants, mida ta tantsib, on nüüdisaegne – Palestiinas ikka veel tundmatu, ehk ka arusaamatu ja ohtlikki nähtus.

Toomas Järvet on selle ära tabanud – Maheri soovi väljendada ennast pigem tantsu kaudu. Et filmi saab üles ehitada tantsu enese loogika järgi. Ta ei suru oma filmi kangelast – vaieldamatult väga põnevat isiksust – jutusaate külalise rolli, vaid järgib teda portreteerides, võiks isegi öelda, vaikimise poeetikat. Jättes filmi piisavalt õhku ja tõlgendamisruumi. Kõike ei mäluta pudruks, et see siis välja sülitada. Näiteks ei räägita siin midagi Maheri minevikust, kuigi filmi saatetekstist selgub, et jutustada sellest oleks ilmselt nii mõndagi – olevat ta ju olnud ka poliitvang. Või et kuidas ta ikkagi nüüdistantsu juurde jõudis – tema, ametilt elektrik.

Vaid korra tuleb ta välja selge poliitilise avaldusega – kohe filmi alguses – ja sedagi väga kujundlikult: elu Palestiinas on nagu kalal, kes on pudelisse kinni pandud ja pudel merre visatud: ta näeb enda ümber vett ja toitu, aga ujuda ega süüa ei saa.

See on ka ainus kord, kui peategelane pöördub otseselt kaamera poole – kogu ülejäänud film on lahendatud vaataja ees hargnevate sündmuste, situatsioonide ja tantsu kaudu. See tähendab, et lugu räägitakse tegevuse, mitte intervjuude vahendusel. Justkui vaataks mängu-, mitte dokumentaalfilmi. Vähesed eesti dokumentaalfilmid on selleni küündinud.

Sealjuures on õnnestunud teha nii, et tants ei lõhu filmi dünaamikat, vaid edastab kindlaid sõnumeid ja meeleolusid, sulandub selle sisse, täiendab seda. Justkui kah intervjuud, portreteeritava mõtte- ja siseilm, ainult et tantsituna, korraks isegi rusudel, sõna otseses mõttes karmil pinnal.

Sest tantsust ei peegeldu kaude vastu mitte ainult poliitika, kõrge betoonmüür ja okastraat, millega Iisrael on Palestiina eraldanud, vaid midagi hoopis universaalsemat – konflikt inimese vaba mõttelennu, tema unistuste ja seda piirava alalhoidlikkuse, ühiskonna konservatiivsete normide ja eelarvamuste vahel. Asjata ei maini Maher korraks palestiina karikaturisti Naji al-Ali nime, kes Londonis maha lasti – ka tema kunst ei puudutanud ainult Palestiina okupeerimist, vaid selle enda seeski eksisteerivaid vastuolusid.

Filmi esimene pool on pidevas arengus, justkui pulseerimises, tükk tüki haaval antakse kangelase kohta teada midagi uut, joonistatakse selgelt välja konflikt, isegi nalja saab. Maher on juba 45-aastane, aga selle asemel et naist võtta, käib hoopis tantsimas või ajab poisikestega palli taga, nii et pea pärast lõhki. Matab tantsu oma viimase raha. Ema ja isa ei saa sellest aru. Mis tants? Tahavad hoopis lapselapsi. Isegi eeslid teevad seda, ja sina nüüd ei saa… ütleb ema. Mis on, kas poiss pole «vormis»? Teisal aga küsib, miks ta Palestiinat ei vabasta. Mille peale Maher kostab, võimalik, et natuke provotseerivaltki, et see ei huvita teda. Palub ema hoopis oma etendusele tulla. Too ei taha tulla.

Vend jälle muretseb kõigi palestiinlaste pärast, kes ei saavat Maheri tantsust aru. Et ta peaks sellele sõnalise osa juurde panema, seletama, mis milleks on. Üldse peaks Maher tegelema tõsiste teemadega, näiteks vastupanuga okupatsioonile, kõrgete hindadega, müüriga… ja oma mõtteid ka selgelt väljendama. Siis saaksid inimesed kohe aru. Sest liigutused on abstraktsed, inimene vajab aga selgust. Palestiina puhul ehk isegi võitluslikku paatost.

Dramaturgiliselt pingestab olukorda seegi, et oma esimest lavastust välja tuues peab Maher ületama lisaks hulga takistusi: pole raha ja bürokraatia sööb hinge seest. Korraks jääb film küll seisma, just lavastuse ettevalmistusi jälgides, teravus kaob justkui ära, eriti huvitavaks ei suudeta mängida ka esietendust – seal oodanuks jõulisemat kujundlikkust. Aga lõpp on jälle tõeliselt sümfooniline: Maher võtab kõigepealt luules ja siis taas tantsus, keset Ramallahi linna liikluskeerist, otse sõiduteel tantsides kokku oma hinges valitseva rahutuse, pideva ootusseisundi, vajaduse midagi muuta. Autod tuututavad, inimesed jõllitavad, mõni naerab, mõni vaatab huviga, aga tema muudkui tantsib. Et muuta – sellesama tantsuga.
Ilus film.“

Tuumalu, T. (2015). Mis tants? Võta parem naine! Postimees: AK, 10. okt, lk 13.

Artur Talvik: „Huvitav dokumentalistika. Maailma tähelepanu all olevale probleemile on väga huvitavast rakursist lähenetud. Kindlasti on sel rahvusvahelise levi potentsiaali. Kui midagi ette heita, siis oleks see montaaž, ehk teisiti öeldes venis film natuke.“

Sven Grünberg: „Film ühest maailma probleemide tulipunktist on juba ette – kui asi natukenegi filmilaadne toode on – võit. Ebamäärase seksuaalse sättumusega tantsija islamimaailmas…(?) on tänasel päeval muidugi nähtus, mille puhul ISIS ilmselt lämbuks ja filmi looja pea eest pandaks välja suur summa. Pika filmi debüüdi kohta võib öelda, et Toomas Järvetil on julgust, haaret ja annet, ning see on peamine. Õnnitlen. Kuid torisema hakates pean taas ütlema, et kahjuks pea kõik öeldakse juba loo esimeses pooles ära ja edasine ei lisa kuigi palju olulist juurde. Ka filmi pealkiri ei ütle vaatajale midagi, kuid pealkiri on teadagi oluline, et potentsiaalses vaatajas huvigi tekitada. Seega, jälle soovitus: tehke samast loost ka 20-minutiline variant ja vahetage pealkiri. Ja… ilma tantsuta (reliikviata) ei saa nemadki läbi.“

Tiina Lokk: „Huvitav kangelane ja huvitav teema. Tantsu kaudu vaadeldakse maailma. Film on inimlik ja mitmekihiline. Just: see on film, mitte telesaade – kui hea on seda üle mitme aja öelda. Ja vaadata – pildiline kujundlikkus hakkab kohe silma.“

Olle Mirme: „Kõigiti korralik film, mille ainus mainimisväärne nõrkus on selle etteaimatavus. Vallaline moderntantsija üdini konservatiivses islami kogukonnas – sellega on sisuliselt kõik öeldud ja eesootavate konfliktide miiniväli liigagi täpselt kaardistatud. Sellele vaatamata on film tehtud hea tunnetusega, tulemus on parasjagu poeetiline ja piisavalt tuumakas.“

Mida arvab Postimehe žürii filmist «Karmil pinnal»? (2015). [Artur Talvik, Sven Grünberg, Tiina Lokk ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 10. okt, lk 13.

Andres Maimik: „„Karmil pinnal“ on ilus ja kirgliku ainese kohta ootamatult tüüne film. Neli kulutatud aastat on iga oma hetke väärt – võttegrupp on pääsenud peategelasele ja tema perele intiimselt lähedale, mis on lasknud ka materjali eepiliseks jutustuseks vormida. Järvetit ja tema kampa pole peatanud küll ükski müür.“

Maimik, A. (2015). Müüride vahel. Eesti Ekspress, 21. okt, lk 44-45.

Annika Üprus: „„Karmil pinnal“ viib vaataja vaikselt seisundisse, milles kõik muu märkamatult kaob ja ollakse äkki süüvinud filmi peategelase Maheri ellu täpselt samamoodi nähtamatult nagu filmi autor Toomas Järvet. Hoolimata põhjamaisest minimalismist on filmi karakterid nii värvikad, et lihtne on libiseda kujutlusse, justkui vaataks mängufilmi, aga ei – ekraanil on päris inimesed oma küsimuste ja katsumuste ja sihikindla püüdlusega selle poole, mida peetakse kõige olulisemaks. Viimase aja sündmuste põhjal tekitab film küsimuse: kuidas on meie mälust viimase paarikümne aasta jooksul haihtunud teadmine selle kohta, mis tunne on püüelda millegi enama poole pideva ohusurve all püsiva ebaõigluse keskkonnas? Nii seda, nii nagu ka paljusid teisi kriitilisi teemasid ei käsitleta selles filmis aga näpuga näidates, vaid pigem vihjete jadana. Ebaloogilisena tunduvate linnaliikluse hetkepiltide või lühikese, aga sümboolse oliivipuude istutamise episoodi kaudu.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Karmuse haprast seisundist — Sirp
Üprus, A. (2015). Karmuse haprast seisundist. Sirp, 23. okt, lk 23.