Unditund (2015)

Autor filmi saamisloost

«Unditunni» autor on näitleja ja filmitootjafirma Ugri Film omanik Maria Avdjushko. Ta on filmile jäädvustanud Mati Unti meenutamas Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Maimu Bergi, Viivi Luige, Arvo Valtoni ja Joel Sanga, aga samuti Kersti Kreismanni ning Ingo Normeti ja Kalju Komissarovi.

«Neid inimesi, kellega oleks tahtnud rääkida, oli tegelikult väga palju, ja huvitavat materjali, mis ma sain nimetatud inimeste intervjuudest, oli samuti väga palju,» ütles Avdjushko. «Alati teeb ajalimiit oma korrektiivid. Valikud on rasked, aga neid tuleb teha.»

Siiski ei lähe intervjuude täielikud salvestised kaduma. Filmi autor on need teatri- ja muusikamuuseumile üle andnud.

Avdjushko keskendus Undi sõpruskonnale nii Tartus Vahingu salongis, kus said hoogu teatriuuendused, kui ka Vilde teel Tallinnas Mustamäel, kus oli Mati Undi ja Kersti Kreismanni ühine kodu. «Kogu see sõpruskonna vaimsus tundub nagu omaette tsivilisatsioon nõukogude Eestis,» ütles filmi autor.

Tänapäevaste videosalvestiste kõrval etendavad filmis tähtsat osa arhiivimaterjalid, mis annavad lisaks infole edasi ajastu hõngu. Kasutatud on Eesti filmiarhiivi, Kalju Orro fotoarhiivi ja ETV arhiivi. Ja Mati Undi enda jäädvustatud videoid teatrirahva elust.

Filmi tegemisel tundis autor, et teda saadab hea õnn. Undi VHS-kassetid leidis Avdjushko üles tänu ühele lausele. «Üks tudeng oli korjanud lavakunstikateedris peaaegu prügikastist üles Mati Undi vana kaamera koos kassettidega ja oli need mingi ime läbi säilitanud,» ütles filmi autor. «Need on väga kehva kvaliteediga ja neid pidi palju töötlema.»

Artikli terviktekst:
http://tartu.postimees.ee/3324001/dokfilmi-mati-undist-rikastab-tema-videokogu
Hanson, R. (2015). Dokfilmi Mati Undist rikastab tema videokogu ["Unditund"]. Postimees: Tartu Postimees, 11. sept, lk 2.

Katke intervjuust Maria Avdjuškoga:

Filmi „Unditund” tegemine oli pikk ja vaevaline. Räägime kõigepealt sellest.
Sattusin režissööripositsiooni ringiga. Kõigepealt oli režissööriks mõeldud tuntud Vene stsenarist Oleg Ossetinski, kellega ma juhtumisi tuttavaks sain. Taotlesime ja saime filmi ettevalmistuseks raha. Aga kolme päeva jooksul, kui seda filmisime, sain aru, et Ossetinski ei tea Mati Undist suurt midagi. Meil tekkis projekti tõttu konflikt ja lõpetasime tema suure protesti saatel koostöö. Pealegi selgus, et ta on peaaegu pime... Täiesti mati-undilikult absurdne situatsioon. Projekt seisis ja lõpuks mõtlesin: ju siis peab minema nii, et mina teen selle ära. Olen Mati kõrval kaua olnud ja teda tundnud – parem mina kui keegi teine. Sellest kujuneski justkui sooloprojekt. Tegin pea kõik asjad ise, nii intervjuud kui ka toimetaja-, stsenaristi- ja tootjatöö. Välja arvatud kaamera hoidmine, heli ja montaaž.

Kuivõrd õnnestus filmis Mati Undi persooni avada?
Võib öelda nii, et kino on meie peegeldus ajas. Film kujunes vastavalt sellele, kuidas ma Unti tunnetan ja millest rääkida tahtsin. Kui teeksin selle filmi viie aasta pärast, ju see oleks teistsugune.

Olgem ausad, tegelikult ma ei saagi võtta ülesandeks mahutada tunni aja sisse kogu inimese elu, see ei ole võimalik. Aga ma ütlen enda õigustuseks, et Unt ise kasutas tihti väljendit: meil pole iseloomu, olemegi see, kuidas teiste silmis vastu peegeldume. Võib-olla see on selle filmi moto.

Kui raske oli Undi sõpru rääkima saada? Kas keegi keeldus?
Oleksin tahtnud teha intervjuu Lii Undiga, aga kuidagi ei saanud temani, ta elas Indias ja oli zen-seisundis. Püüdsin filmi struktuuri rajada nende eriliste ja intensiivsete sõpruskondade ümber, kes Tartus ja Tallinnas koos käisid. Paljud intervjueeritud on minu head sõbrad ja tuttavad, seega polnud raskusi.

Paar inimest, kellega oleksin tahtnud rääkida, lahkusid enne siitilmast. See oli põhjus, miks ma filmiga kiirustasin. Aeg teeb oma töö ja ka mälu on väga muutlik. See põlvkond hääbub tasapisi.

Intervjuu terviktekst:
Maria Avdjuško: „Unditunni” tegemine muutis mind vaimselt ...
Kressa, K. (2015). Maria Avdjuško: „Unditunni“ tegemine muutis mind vaimselt rikkamaks. Eesti Päevaleht, 18. sept, lk 18-19.

Filmist kriitiku pilguga

Rein Veidemann: „Proloogis, milles ka Avdjuško ise Undi kõrval korraks vilksatab (nagu Hitchcock oma filmides), antakse mõista, et otsitakse vastust Undi olemuse küsimusele. Ürgselt andekas, neurootilisuseni rahutu, ebakindel, aga edev, hirmu(de)st jälitatud, teatris Püha Neitsit otsiv, Nõukogude Eesti esimene feminist, erudiit, lavastajana kannatlik — kõike seda saame intervjueeritavatelt teada.

Aga ikka tundub, et miski jääb tabamata. Kaplinski tõdeb: «Matis oli midagi, milleni ma ei jõua.» Ja Komissarov lisab: «Matil olid kõik eeldused saada oma põlvkonna Tammsaareks.»  Mispeale Avdjuško küsib: «Sai ta selleks?» — «Ei, mitte mingil juhul,» järgneb resoluutne vastus.

Unt ei olnud mastaapne eepik, erinevalt ta kaasaegsetest Valtonist ja Traadist. Pigem dramaatik, mõtlejana poeet. Undi ainsaks eepiliseks suurteoseks, Joel Sanga sõnul polüfooniliseks romaaniks, jääb «Sügisball». Aga sellessegi suhtuvad ta kaaslased  vastuoluliselt. Kaplinski tunnistab, et see ei meeldinud talle ja ta koguni kirjutas sellest Undile. Paistab, et Untki ei pidanud seda oma peateoseks, nagu ta mõnes mõttes ütles lahti ka esikromaanist «Hüvasti, kollane kass». Fragmentaarsus, teatav palavikulisus, mida kroonib pärast jutustusi ilmunud esimene romaan «Via regia», ühtlasi kogu Tartu-pulbitsemise kokkuvõte, kandus ta loomusest loomingusse.

Viivi Luik arvab, et Unti jälitanud deemon oli ülevõimendatud surmahirm, millele ta vastas põgenemisega teatrisse, kus igal õhtul sünnitakse ja surrakse. Aga kes olid naised ta elus peale selle, et ta neis igavest Neitsit otsis ning lavastajana oma abikaasadest esinäitlejad vormis, seda me filmist teada ei saa.

Filmi algul kahetseb Luik, et Undist ei tehtud portreefilmi veel tema eluajal. Nõnda on «Unditund» määratud olema filmi autori pühendustegu. Kaks kohta, millest saanuks  kordustega suurt kujundit vormida, on kaadrid närviliselt kella vaatavast Undist tühjas teatrisaalis ning filmi lõpus stoppkaadriks tarretuvad ning seejärel valgusesse sulavad kaks noort lumes hullavat inimest. Nii läheb kõigiga, ole sa lihtsurelik või geenius: stopp ja sulamine.“

Arvustuse terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/3339305/meie-enda-piinatud-geenius
Veidemann, R. (2015). Meie enda „piinatud geenius“. Postimees: AK, 26. sept, lk 10.

Tiina Lokk: „Unt on see, kes kindlasti väärib omaette lugu ja filmi. Ajastu hõngu tabamine on «Unditunni» suur ja hindamatu väärtus. Unt ise oli nii keeruline ja mitmetahuline isiksus ja looja, et tema vaimu kinnipüüdmine on juba raskem ülesanne, mis eeldanuks täpsemate eesmärkide püstitamist ja valikute tegemist. Vaba käega tehtud esprii on aga sümpaatne.“

Olle Mirme: „Ekstsentriline legend on vormistatud padukonservatiivseks filmiks. Rääkivad pead pluss nostalgilised arhiivikaadrid. Ometi on see kübe enamat kui kultuuriheeroste mälestuskillud magushapus kastmes. Undi saladus painab ta lähikondseid tänini ja see hoiab pinge üleval. Paraku eeldab film korralikke eelteadmisi nii meenutatavast kui meenutajatest. See kärbib filmi püsiväärtuslikkuse napimaks, kui võinuks.“

Artur Talvik: „Kultuurilooliselt oluline dokument, aga filmina rütmi- ja draamavaba rääkivate peade joru. Unt oli väidetavalt oma teatrikeelega ajast ees. Kahjuks film temast oma filmikeelega on ajast maas.“

Sven Grünberg: „Võib taas rõõmustada, et ühest meie suurmehest on tehtud kokkuvõtlik filmilugu. Ja ka rääkijaks on õnneks veel elusolev kultuuriaadel, keda on vaja samuti jäädvustada. Kõrge pildikvaliteedi ja täpse muusika kõrval liigub mõte aga jälle sinna, et pärast õnnestunud esimest poolt kipub lugu kinematograafilises mõttes kustuma (kuigi päris lõpp on jälle hea). Aga juttu jätkuks ilmselt kauemakski…“

Postimehe žürii hindab: "Unditund" (2015). [Artur Talvik, Sven Grünberg, Tiina Lokk ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 26. sept, lk 10.

Linnar Priimägi: „Muidugi tahab autor Maria Avdjuško, et Mati Unt ise ja temast rääkiv film oleksid võimalikult üks ja seesama. Aga nad on kaks iseasja. Ühtmoodi võib suhtuda Mati Undisse ja teisiti filmisse „Unditund“.

Mulle paistab, et režissöör on võtnud endale ülesande, mida ta pole lahendada jaksanud. Seda suutmatust isegi tundes alustab ta „Unditundi“ Viivi Luige vabandusega, et näe, Matit enam pole, kui saaksime temalt endalt küsida, siis oleks meil selgus käes … Tuhkagi! Mati Unt rääkis endast ju alati väga vastutulelikult ning avameelselt – ja siiski õnnestus tal salapäraseks jääda.“ /---/

Loe edasi:
Unti välja kutsudes — Sirp
Priimägi, L. (2015). Unti välja kutsudes. Sirp, 2. okt, lk 18.

Aarne Ruben: „Mati Undist filmi teha ei ole siseringi inimesele keeruline, sest veel elavad paljud tema tutvusringkonna inimesed. /---/ Paistab silma filmi probleemipüstitus: milline oli Unt inimesena. Kuidas näiteks geenius oma kassi silitas? Paat, mille teekond eraldas meid kuuekümnendate maailmast, on oma aerud kaotanud ja triivib udus omapäi, toonased kontekstid pole nüüdisaja inimese jaoks enam rekonstrueeritavad. Niisugusele filmile ongi just ainuvõimalikuks formaadiks vanemate inimeste jutt: vaadake, lapsed, meil oli siin oma seltskond, aga Unt oli selles seltskonnas kirglikuks ja ootamatuks kõrvalhääleks (ütles Sang), kellle sees jooksis oma tekst, mida ta oli alati valmis teistele vahendama. /---/

Filmi autori eesmärk on näidata, et suurmees oli teistsugune kui tavalised inimesed, ja ta on valinud selle näitamiseks tema lähikondlased, kes heietavad nagu tüüpilised elu näinud inimesed. Ei ole mingeid kirglikke kiljatusi ega autoripoolset Undi kuju modelleerimist, mille puudumist heitis ette Linnar Priimägi oma Sirbi arvustuses 2.X 2015. Rahulik ja selge film. /---/

Avdjushko teos on vääriline reekviem suurele loojale. Kohtumine selle filmiga on nagu minek mööda ammu rohtunud vanu matkaradu, mille lõpus kohtad järve, kuhu paistab Suur Vanker, ikka see tähtkuju, mis Undi teostes paistis linnatuledesse. Järve ääres seisab vanamees Kennedy-aegsetes laiades pükstes, järab maasikanätsu, viskab untlutsu ja sõnab: „Vähesed tunnevad kevade lõhna, aga mina tunnen“.“

Ruben, A. (2016). Undi lapsesilmad vaatasid jälle meisse. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 118-121.