Luikedeta järv ehk piknik raudteejaamas (2015)

Arvamusi filmist

Tiit Tuumalu: „Film on relvitukstegevalt tundehell. Ei julgegi seda arvustada. No kuidas sa arvustad midagi nii isiklikku… Inimelu hääbumist sisuliselt. Aga kujundlikkuse kohta võib ikka mõne tunnustava sõna öelda. Ainuüksi too «luikedeta järv»… kui ilus, mitmetähenduslik on see kujund.

Kas ei võta see mõistagi kuulsale balletile osutades halastamatult, ent väga täpselt kokku muuhulgas üht elu paradoksi? Seda, et me sünnime siia ilma suurte lootuste ja unistustega, püüdleme ideaali poole, mida luik traditsiooniliselt sümboliseerib, ent leiame end ikka ja jälle maailmast, mis meie tiibu halastamatult kärbib. Tänaval lõpetamiseni välja.

Autor kasutab julgeid ja üllatavaid kontraste, ilusa ja inetu vastandust, paneb Tšaikovski luikede muusika riimi kodutute askeldamisega, kõrvutab neid oma vanaemaga. Ma ei tea, millega see kõik lõpeb või kuhu ta üldse läheb, ja kas ta seda isegi teab, aga see teekond on… sümpaatne.“

Tuumalu, T. (2015). No kuidas sa seda arvustad!? Postimees: AK, 7. nov, lk 10.

Sven Grünberg: „Klassikalise muusika «videotega» pikitud, pigem visuaalselt rikas film - vanainimene, ja/kontra eluheidikud (mis kipub ikka Manfred Vainokivi teema olevat)? Aga ei. Üle pika aja näen ma (eesti) filmi, mis tõesti avab end alles lõpuosas ja mis ka areneb (kuigi vahepeal tundus seisma jäävat). See on lugu elu hääbumise kurbmängust. Väga südamlik, dramaatiline, paratamatu. Ja kuigi filmi lõpp pole eriti uudne, on ta mõjus ja sisuliselt põhjendatud, täpne. Olen ikka oma tudengitele öelnud, et pole vaja midagi karta, isegi mitte šabloonsust ja siin on teatud šabloonsus viinud just võiduka lõpuni. Aitäh!“

Olle Mirme: „Tean inimest, kes palus enda hääbuval vanaemal oma eluloo kaamerasse jutustada. Ta pole seda salvestust kordagi vaadanud. Pole tänini suutnud, ehkki armas vanaema puhkab juba aastaid maamullas. Filmid, kus autor jälgib ja jäädvustab lähedase inimese lahkumist, ongi neetult rasked. «Luikedeta järv» püüab seda ängi vormi-mänguliste eksperimentidega maskeerida. Minu arust ebaõnnestunult.“

Artur Talvik: „Harva leiab dokumentaalfilmi, mis nii julgelt võtab mõtiskleda elu mõtte üle. Müts maha autori ees selle avameelsuse ja siiruse eest, millega ta seda teinud on. Tähelepanuväärne on ka see, et lühikese aja jooksul on tegu juba teise filmiga – esimene oli «Roukli» -, mille valmimisse on riik panustanud vaid piskuga. Kas tõesti ainult nõnda on võimalik teha filme, mis oleksid värsked, ausad ja julgelt eksperimenteerivad?“

Postimehe žürii hindab: „Luikedeta järv ehk piknik raudteejaamas“ (2015). Postimees: AK, 7. nov, lk 10.