Velosoofid (2013)

Filmist kriitiku pilguga

Hendrik Alla: „Tootseni film tegeleb inimestega, kelle jaoks ratas on keha pikendus. Näiteks massisõidu Tour d’ÖÖ korraldajad Rasmus Kaljujärv, Risto Kalmre, Jaagup Jalakas jt. /---/

Samas ei andnud filmitegijad sõna oma suhtumise väljendamiseks ei korrakaitsjatele ega linnaametnikele, keda Tour d’ÖÖ korraldajad oma sõnul ei vaevunudki massisõidust informeerima. Saati siis frustreeritud autojuhtidele.

Filosoofilisemat suunda esindavad filmis kaks erakut, bioloog Fred Jüssi ning kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Nende jaoks on jalgratas peale kulgemisvahendi ka maailma tajumise riistapuu. /---/

"Velosoofid" on subkultuurifilm, mille sihtrühm on just need inimesed, keda ekraanil näeb. Selline oma mulli asi. Armas, südamlik ja ainult hulludele. Rattasõidu võludest ei saa siin midagi teada ei närvilised autojuhid, kelle meelest ei tohiks ratast üldse asfaldile lasta, ega linnaametnikud, kelle meelest kaherattalised oma nõudmistega autokeskset linnaplaneerimist ainult segavad.“
Alla, H. (2013). Jalgrattad kui teadvuse muutmise masinad ["Eesti lood": Jaan Tootseni dokfilm "Velosoofid"]. Postimees, 7. dets, lk 19.

Donald Tomberg: „Omapärane on, et Tootseni film ei ehitu temaatiliselt konfliktile, vastupidi. Nõnda kuuleme näiteks, et ka 99% autojuhtidest on „Tour d’ÖÖst” hoopis vaimustuses, ning ka kolm velosoofia kandjat sobivad siin pigem kokku nagu sugulased. Kõik kolm on üksjagu erinevad, aga mitte ei vastandu, nõnda saavad kokku justnagu sama hoiaku erinevad tahud. Konfliktid, kui neid on, kumavad siin loos kaudselt, näiteks vastutus ja iseorganiseerumine „Tour d’ÖÖ-l”. Kontrastiprintsiipi kasutab Tootsen aga puhuti filmiloo rütmistamisel, nt võetakse saalis kirglikult spordimõõtu, sellele järgneb stseen Valdur Mikitaga, kes seisab niidul, kus hein on kasvanud rinnuni. Mikita räägib rahulikult augustikuust. Teisal tehakse järsk üleminek „Tour d’ÖÖ” melust Fred Jüssi juurde, kes ütleb, et armastab pigem omapäi sõita kui et suure hulgaga koos. Niisiis, konfliktne pingestus on esil eelkõige rütmis, montaažis ning mitme ja üksiku vahekorras, kolme kandva hääle toel tuuakse aga variatsioonides esile sama teema.“ /---/

Loe arvustust:
Jalgratta avastamine - Sirp
Tomberg, D. (2013). Jalgratta avastamine ["Eesti lood": Jaan Tootseni dokfilm "Velosoofid"]. Sirp, 13. dets, lk 26.

Tarmo Teder: „Tõepoolest, jalgrattasõit on üks väheseid üldkasutatavaid ja legaalseid psühhedeelikuid, mis mõjutab otseselt inimese ajukeemiat. Mikita metsas või väljal mõjub filosoofleva üksikmehena vastukaaluks massituurile linnas. See tundub taotletud vastandus ühe üldise „velosoofia“ teenistuses. Jüssit pole filmi tarvis linnast kaugele välja aetud ning kerge kriitikaga pean arvama, et Mikita ja Jüssi ebasümmeetriline opositsioon lülitus filmi kulgu liiga lõigatult. Vahest tulnuks otsida mingeid mahedamaid üleminekuid ja sujuvamaid sidustusi.

Küllap on jalgratturite eneseteadvus ülemaailmselt suurenenud, märgitakse isegi uue liigi koidikut. Homo pedalis on inimene, kes vaatab maailmale jalgrattasadulast. „Velosoofid“ paistab heas mõttes propagandafilm, eeskujustav audiovisuaalne näide, sõtkumise ja pedaalimise pisikut külvav dokumentaal, mis lõpeb helikopterilt võetud esteetilise panoraamiga rattail voorivast inimjõest.“

Teder, T. (2014). Eesti lood 2013, III. Trikimeistrid ja rahvakunstnikud [„Velosoofid“, „Kelly“, „August välja!“ ja „Veel üks laul“]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 86 – 93.

New Yorgist maailmatuurile

Esmakordselt jõudis "Velosoofid" välispubliku ette 29. juunil 2014 New Yorgis toimunud jalgrattafilmide festivalil Bicycle Film Festival (www.bicyclefilmfestival.com), suundudes seejärel koos festivaliga tuurile üle maailma.

Pressiteade, 27. juuni 2014: „Kokku jõuab Tootseni linateos koos festivaliga 28sse suurlinna. USAs ootavad pärast New Yorki ees San Diego, Portland, Miami, Los Angeles, Austin, San Francisco, Sacramento, San Sebastian. Ka toimub festival Moskvas, Helsingis, Stockholmis, Varssavis, Bogotas, Istanbulis, Lissabonis, Madriidis, Firenzes, Milanos, Mexico Citys, Guadalajaras, Buenos Aireses, Santiagos, Sao Paulos, Quebecis, Kaplinnas, Hong Kongis ja Tokyos.

Varasemalt on BFFi rändprogrammi kuulunud kaks Eesti filmi: “Simple Dream” (2011) Tartu noore trikiratturi Kristjan Aasmäe unistusest ja samuti Simple Sessionil naistrikiratturitest rääkiv “Sister Session” (2012).
/---/

Filmifestivali mentori, rattaradikaali Brent Barburi õnnelikult lõppenud kokkupõrkest bussiga sündinud Bicycle Film Festivali ideeks oli ja on ülistada jalgratast kui linnaga seotud subkultuure ühendavat nähtust läbi muusika, kunsti ning filmi. New Yorgist 2001. aastal alguse saanud BFF on tänaseks levinud üle maailma ning kujunenud igas toimumiskohas pisut erinäoliseks üritusteks. Nii peetaksegi festivali üheks olulisemaks urban-rattasõidu katalüsaatoriks pajudes suurlinnades üle maailma, tuues omavahel kokku rattainimesed väga paljudest loomingulistest valdkondadest. Festivali külastab igal aastal ligi pool miljonit inimest.

Aastal 2011 toimus festival Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 programmi raames koos Tallinn Bicycle Weekiga esmakordselt ka Eestis. /---/

Allikas: Jaan Tootseni dokfilm "Velosoofid" alustab sel nädalavahetusel New Yorgist maailmatuuri. Pressiteade, 27. juuni 2014.