Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Teekond Ussinuumajani (2015)

Sisukokkuvõte

Animatsiooni sugemetega antropoloogiline road-movie, milles võetakse ette retk tõlgendamaks ühe kauge rahva veidrat muinasjuttu.

Priit Tenderil on käsil joonisfilmi tegemine tšuktši muinasjutu “Ussinuumaja” ainetel. Kummaline lugu on kummitanud teda juba kooliajast peale, mil esmakordselt seda luges. Lugu räägib omaette elavast hülgekütist ja ta naisest, kes ei saanud lapsi. Mees otsustab naise ära tappa. Ta rajab randa kivimaja (kividega vooderdatud augu), kus hakkab hüljestega usse nuumama, kavatsedes kaasa neile sööta. Ent naine kavaldab mehe ämbliku abil üle ja leiab uue õnne tolle pojaga. Vaheldumisi katketega filmist näidatakse selle valmimislugu. Kummaline jutt on jäänud Priitu pikalt painama. Mida see õieti tähendab? Miks valiti mõrvarelvaks need õõvastavad ussid (hiigelvaglad)? Küsimusi on teisigi. Selgitamaks sürrealistliku loo tähendusi ning selle psühhoanalüütilist ja etnograafilist tagapõhja, usutleb filmimees folkloriste, psühhoterapeut Pille Varmanni ja kirjanik Deborah Levy’t Londonis, kes leiab loost freudistlikke vihjeid. Ta tutvub tšuktši kultuuriga Peterburi etnograafiamuuseumis, kohtub mitmete põnevate inimestega, nagu tsuktši päritolu kõrilauljanna ja naisjõutõstja, kes räägivad oma rahva tavadest. Koos Liivo Niglasega võtab Priit lõpuks ette retke müstilise loo sünnimaale Tšukotkale, lootes sealt leida selle jälgi. Sealsetes kõledates asulates elavate põliselanikega vesteldes selgub, et seda iidset lugu ei mäleta enam keegi, kuid Priit kuuleb selle teist versiooni, samuti mitmeid lugu selgitavaid etnograafilisi tõsiasju. Providenije linnas toimub ka filmi esilinastus, sellele järgneval arutelul vaatajatega jääb kõlama mõte, et loos kerkivatele küsimustele polegi ühtseid vastuseid (igaühel oma vastus). Jõudes lõpuks paika mere ääres, kus lugu kunagi üles kirjutati, tõdeb Priit Tender: "Minu animafilmist oli märkamatult saanud dokumentaalfilm. Dokumentaalfilm aga kadus lõplikult Ussinuumaja muinasjuttu. Aga võib-olla elavadki kõik maailma lood kusagil sügaval meie endi sees. Ehk polegi oluline mõnest loost niivõrd aru kui hoopis osa saada."