Tulekahju paine (2013)

Pärast ekspeditsiooni lõppu autasustati kõiki mehi Tööpunalipu ordeniga.
Nõukogude liidus oli kombeks ekstreemseid olukordi lahendada kangelastegudega. Nii rasket talvitumist, kui oli 1982. a. Vostolis, antarktika-uuringute ajalugu ei tunne.
Tekst filmi epiloogist 

Filmi sünniloost

Režissöör Riho Västrik selgitab filmiidee sünnilugu juhuste jadaga.

“See oli selge juhus, et ma kohtusin 2008. aasta lõpus Moskvas Eesti Päevalehe korrespondendi Jaanus Piirsaluga. Oli juhus, et Jaanusel juhtus olema vaba hetk tulla meie võiduka “Muskusveise tagasituleku” meeskonnaga kohtuma. Selle kohtumise käigus pudenes lause, et Jaanus tegeleb 1982. aasta Antarktika katastroofiga, milles osales mulle tuttav alpinist Vello Park. Ma ei saanud teistmoodi, kui paluda Jaanust lubada ennast tema ree serva peale.”
www.vesilind.ee (4.03.2014).

Filmist kriitiku pilguga

Karlo Funk: "Mäletamine saab kangelaslikuma mõõtme Riho Västriku “Tulekahju paines”. Pärast põlengut 1982. aastal pidas grupp mehi Antarktika polaarjaamas 4000 meetri kõrgusel vastu kuid, enne kui saabus abi. Vastutuse küsimus eraldas mehed kahte gruppi ja sündmusest jutustamise kõrval paistab Västriku loo taustal olevat ka ajaloolise tõe ja õiguse küsimus. Ühe sündmustes osalenud eestlase kaudu vahendab film tegelikult universaalset lugu, kuid eksib jutustamislaadilt aeg-ajalt kauaks eikellegimaale. Dokfilmid mälust on eelkõige institutsioonide ja sümbolite lood, kuid “Tulekahju paine” astub sammu ainulaadse inimliku kogemuse vahendamise poole."
Funk, K.(2013). Halli varjundeid, sensatsioonideta [Eesti dokfilmiaasta 2013]. Eesti Ekspress, 23. dets, lk 40-41.

Tiit Pruuli: „Ent just kõige huvitavama ja olulisema osa juures, seal, kus algab omavaheline nagin, jätab Västrik töö pooleli. Intriig on olemas, me saame teada eri leeridest ja tüli põhjustest, aga see teadmine tuleb meile kuidagi liiga lihtsalt kätte. Autorid on jätnud kasutamata peaaaegu kõik tehnilised võimalused pinget järk-järgult tõsta, meeleoludega mängida, vaatajas mõnusat ootusärevust ja närvikõdi tekitada. Tundub, et intervjuusid on mindud tegema liiga lõdvalt. Kui oleks ette valmistatud kaudsed ristküsitlused, vastandumised ja muud sellised tavapärased uuriva ajakirjanduse võtted, oleks saanud intervjueeritavad ekraanil omavahel suhtlema panna, luua dialooge ja dispuute, mis oleksid mõjunud palju elavamatena kui praegused kiretud jutustaja kokkuvõtted ja paar mõttekordust. Või on mustas materjalis need võimalused siiski olemas ja nad on surnud montaažilaual?“ /---/
Pruuli, T. (2013). Ka põnev teema vajab pinge kruvimist [dokumentaalfilm "Tulekahju paine"]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 109-113.

Karol Ansip: „Ühelt poolt on olnud autori eesmärk jäädvustada üks ekstreemsemaid talvitumisi polaaruuringute ajaloos, teiselt poolt püsib lootus teraapilise vestluse toel maha matta kunagiste meeskonnakaaslaste vaenukirves. Mediaatoriks sel teekonnal minevikku on Vostoki sündmustest osa võtnud meteoroloog, eesti mees Vello Park. Teda saatva ajakirjaniku Jaanus Piirsalu plaan on koguda 1982. aasta sündmused tuleviku tarvis raamatukaante vahele. Koos kohtutakse kunagiste meeskonnaliikmetega, minnakse ajas tagasi olnud sündmuste juurde. Just selles punktis avaneb filmi metatasand – mäletamistest ja unustamistest kinematograafilise välja toomine. /---/

Meie kõigi mälu on segu olevikust ja minevikust, hirmudest ja ootustest ning reaalsetest faktidest. 27 aastat tagasi aset leidnud kannatused meenuvad katastroofis osalenutele nii objektiivsete faktidena nagu pidev hapnikupuudus või temperatuuri langemine alla 70 külmakraadi. Või hoopis üksteisele öeldud valusate sõnadena, mis nüüd veel aastaid hiljem leppida ei luba ja mehed eri leeri lahutab. Piir objektiivse ja subjektiivse mälu vahel on õhkõrn ning võib igal hetkel plahvatada. Ellujäämine tähendab mäletamist ning mäletamine pole sugugi kerge. Nii ei sünnigi meenutustest täpset pilti möödunud sündmustest, ühtselt jälgitavat narratiivi ega leita süüdlast. Ja just sellisel kujul, detailitäpsuse ja ähmasuse piire kompavana, on dokumentaalfilm kõige lähemal oma eesmärgile: kujutada subjektiivsusest läbi imbunud reaalsust. Aegruumi, kus unustamine on täitnud vahest olulisemadki lüngad kui mäletamine ning aitab üle elada igaühe ja kollektiivi katastroofe.

Filmi vormilised võtted toestavad delikaatselt pealisülesannet. /---/ Lugu koosneb meeskonnaliikmete meenutuste ja neid saatvate dokumentaalkaadrite põimingust, milleks on oskuslikult kokku sulatatud kaadrid Andres Söödi ja Mati Kase Antarktika portreest „Enderby valge maa” (1969), Enn Kreemi (endine polaaruurija, käis Antarktikas aastatel 1966 ja 1969) amatöörfilmimaterjalist ning ekspeditsioonist osavõtnute fotodest.

Märgilise tähenduse omandab suurendusklaas, läbi mille uuritakse vanu fotosid ja mis muutub pärast tulekahju taskulambivihuks. Sellega viidatakse uurija kohalolule, individuaalsele vaatele, subjektiivsele narratiivile. See on ainuõige valik, kuna selle juhtumi puhul olid sündmuse tingimused küll kollektiivsed, ent kogemused privaatsed. Režissöör on andnud eluõiguse mälestuste paljususele, mistõttu kujuneb filmist aktiivne dialoog iga vaatajaga, mitte monoloog publikuga.“ /---/
Ansip, K. (2013). Ühe katastroofi genealoogia [dokumentaalfilm "Tulekahju paine"]. Sirp, 17. mai, lk 26.