Avaleht » Filmiliigid

Muinasjutt kellukestest allikas (1971)

Antoine de Saint-Exupéry "Väike prints" ainetel

Harrastusfilmid

Huviinfo

Üks pooleli jäänud lendutõus I.

Niisiis, Neuland filmimehena on tulnud, küllap suure tolmupilve sees, kuid ta on kohal. Et olin ise parasjagu helimees „Eesti Telefilmi“ kõikide aegade auahneimas projektis, režissöör Vladimir Karasjovi „Lindpriide” juures, sain Olavi tööle sokutada režissööri abiks. Aga tööst vabadel päevadel tassisime
Männiku liivakarjääridesse oma algelise 16 mm tehnika, kaamera ja helivärgid ning alustasime Olavi uut amatöörfilmi, millele panime hiljem täiesti teadlikult tobeda pealkirja „Muinasjutt kellukestest allikas”. Oli ju „Maakirpude mängu” pealkiri silmanähtavalt ärritanud „vastutavaid seltsimehi”. Kaameramehena debüteeris Rein Orn, hiljem nimekas Saaremaa kultuuritegelane, mängisid Tõnu Aru, Kirsti Neuland ja
Illis Vets. Antoine de Saint-Exupéry annab ehk andeks — „Väikese printsi” ainetel too lugu ju sündiski.
Ole hea ja joonista mulle lammas! — Kui lammas sööb põõsaid, siis sööb ta ka lilli, isegi lilli, millel on okkad?… Otsin inimesi, otsin sõpru... Ma ei saa sinuga mängida, ma pole taltsutatud… Sa vastutad minu eest! (Helijälg filmist.)
Et olin ju tegelikult proff (mida iganes see ka ei tähendaks), tegime „otseheliga“ nii palju kui võimalik, mis võtteplatsil küll pöörast tehnilist sekeldamist tähendas, aga ikkagi… Siis toimus midagi täiesti ootamatut. Karasjov, Olavi otsene leivaisa, sai teada meie „vabaajafilmist”, tundis ennast ilmselt väga puudutatuna
(et „Lindpriide” kõrval on meil veel teisi jumalaid!?) ja Olavi ning tema teed läksid lahku. Aga Männiku karjääris möllasime edasi, võtted venisid hilissügisesse, vett ja vilet oli rohkemgi kui mõne „päris”-
filmi tegemisel. Meil polnud tollal ju kellelgi autot, polnud ju mingeid assistente, ka raha mitte -amatöörfilme on ikka tehtud õhust ja armastusest! Valmis filmi ainsad avaliku esitamise kohad suure publiku ees olid tollal amatöörfilmide ülevaatused. Tallinna ülevaatuse žürii andis pärast pikka kõhklust filmile teise koha, aga ei saatnud teda edasi vabariiklikule ülevaatusele. Ehk lihtsamalt öeldes — selle filmi saatus oligi sellega näiliselt otsustatud. Žürii esimees oli  Jaan Ruus, minu kolleeg „Tallinnfilmist“.
Amatöörid protestisid häälekalt, Olavi filmi üleolek teistest oli nii ilmne, et tehtud otsus oli isegi tollases õhustikus vähemasti narr. Mäletan vestlust Jaaniga (olen temast üks kuu vanem!) Raekoja platsil, et miks siis nii? Rabedad laused välispidisest survest jms. Oli ju Neuland ikkagi ohtlikult märgitud mees…
Säde, E. (2005). Üks pooleli jäänud lendutõus I. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 117-124, foto.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm