Avaleht » Filmiliigid

Seto saadik (2012)

BFM filmiosakond: režissöör Mirjam Matiiseni magistritöö

Dokumentaalfilm | Tudengifilm Kestus: 30:00

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Sauter: Filmis on palju pildilist ja sõnalist informatsiooni, aga lugu ei pakuta.

Magistritöö ehk dokumentaalfilmike Vallist, kes müüb telefonitsi Äripäeva raamatuid ja korraldab Setomaal oma suguvõsa kokkutuleku, on ladusalt jooksev pildirida. Vallil on puhas rahvariie kaadris ilusti seljas, ta on igati püüdlik ja tore ja kõikvõimalikule toredale keskendutakse ka filmis (mis annab muidugi noote, kui kurb, et seto külad nii Vene kui Eesti poolel hääbuvad – see on sellises filmis ju kohustuslik). Paraku püütakse ehe näida, ometi ei olda. See pole filmi keskse figuuri Valli süü. Tema on loomulik ja tuleks kaasa, kui filmitegijad tantsule kutsuks. Tõmbab aga lõõtsa lahti ja laulab Toivo Tasa EÜE aegadel kirjutatud laulukest, kuidas Eestimaa elab seni, kuni elab ta küla. Setomaaga pole sel küll miskit pistmist.

See on film, mida ETV meelsasti näitab asendusena oma vaesuse tõttu lonkavatele saadetele: kõik on poliitiliselt korrektne, pilt on klants, inimesed pestud ja kammitud. /---/ Filmi ehk ainuke kunstiline leid on paraku mõneti Valli vägistamine. Algul demonstreeritakse, kuidas Vallil Äripäeva raamatute telefonimüük ei lähe kohe üldse. Ja siis hakkab ta justkui kompensatsiooniks telefonitsi kokku ajama suguvõsa pidu. Episood tundub konstrueerituna. Tegelikult jääb tunne, et arvatavasti on Valli igati edukas ka telefonimüügitöös. Ta on lobe ja leplik vestleja. Filmi on lihtsalt välja valitud episoodid, kus talle ära öeldakse.

Jah, jookseb ekraanilt läbi galerii setosid, aga midagi ette nad seal ei võta. Laulavad, rüüpavad, puhas pintsak seljas, ontlikult pisut puskarit ja eelkõige teavad, et esinevad setodena, ja see ongi kõik. Mis väljasurevaid indiaanlasi siin siis nüüd üles ehitatakse? Midagi uut seto kultuuriloost välja ei kooru, midagi isikupärast ja hingeminevat kaamera ette ei satu. Kuidas siis nii? Näidatakse vana fotot, millel laulikud Iro, Ode ja Taarka. Näidatakse vahvat isa Jevgenit, kes Petserimaal kirikuõpetajana elegantset eesti keelt kõneleb ja pistab leplikult kotti, mis talle kalmistul mälestustalituse läbiviimise eest annetatakse. Nojah. Selleks pole vaja filmi teha. Kellegi elust ei kujune puudutavat lugu. Ma ei saa teada, kuidas Valli Tallinnas tegelikult elab. Näen vilksamisi ta kaunist ja kena kodu, aga see on sama hea, kui Kroonika fotograaf oleks sealt korra läbi jalutanud. Mulle öeldakse vaid: „Vaadake, kui toredad me oleme, aga meie elus on ka nukraid hetki.” Nii. Kelle kohta seda öelda ei võiks.

Ma ei teagi, mis oleks võinud filmist filmi teha. Kui kas või ühest portreteeritavast oleks saanud inimene, kes ainult ei esine, aga on. Võimalusi oleks olnud selleks paljude puhul. Inimesed on igati nemad ise ega tundu keelduvat eneseavamisest. Millegipärast mingit avanemist aga ei näe. Filmitegija kardab inimesele lähedale minna. Ja nii ei tule filmi.“
/---/
Sauter, P. (2013). Paraku püüdlik väljanäitus. Sirp, 30. aug.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm