Jackpot (2008)

Autori sünopsis

Pole vist olemas inimest, kes kasvõi korra elus poleks unistanud lotovõidust. Igal nädalal ostavad kümned tuhanded inimesed lotopileti, lootes, et ehk naeratab õnn seekord just neile. Ja mõnikord naeratabki.. Eestis on selle filmi valmimise ajal 76 lotomiljonäri, lisaks veel hulgaliselt alla miljoni peavõite saanud inimesi. Kuid pea kõik nad pelgavad meediatähelepanu kui tuld. Filmist selgub, et just eestlaslik kadedus on see, mis paneb oma võitu varjama. Nii sõprade, sugulaste kui ka mõnikord pereliikmete eest. Õnneks on kaks võitjat nõus end avalikustama, nemad ongi selle filmi peategelased. Urve on algaja lotomängija, kes ostis pileti tugeva sisetunde ajel – miski just nagu sundis piletit ostma. Võit, 8,6 miljonit krooni, lõi seni peost-suhu elanud naise ja tema pere elu põhjalikult segi ja andis neile uue elu. Rudolf seevastu on lotot mänginud aastaid ja lõpuks tuli suur võit ka temale – ta võitis Vikingi kohaliku jackpoti, enam kui 700 000 krooni. See oli eluaeg rasket tööd teinud maamehe jaoks müstiline summa. Mis on Urvest ja Rudolfist ning nende võidurahast tänaseks saanud, näitab film. Kuid filmi tegijatel oli rõõm näha, et need võidusummad läksid tõepoolest õigetele inimestele.
Allikas: EFI andmekogu

Filmi valmimisest

Film “Jackpot” (tööpealkirjaga “Lotovõitja võib”) filmiti kokku kümne võttepäevaga, lisaks mõned poolikud päevad katteplaanide salvestamiseks. Filmi peategelased leiti tänu heale koostööle Eesti Lotoga. Algselt üheks peategelaseks planeeritud lotovõitja keeldus siiski enne esimest võttepäeva filmis osalemast, mistõttu tuli leida tema asemele uus tegelane, kelleks sai Rudolf. Lisaks peategelaste filmimisele sõitis võttegrupp mööda Eestit ringi ja kogus inimeste soove ja unistusi (et mida nad teeksid, kui võidaksid lotoga jackpot’i). Samuti uuriti, kas üks miljon krooni on inimeste arvates suur või väike raha. Sellest küsimusest sai filmi üks ilmekas osa.
Allikas: produtsendi tegevusaruanne, EFI

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „„Jackpot’is” domineerib diktoritekst /---/. Kohati on visuaalne materjal lihtsalt diktoriteksti täiteks, sest kuidas sa ikka filmi teed, kui pilti ei ole? Nii et diktoritekstile on mul siinkohal ka kõrgendatud nõudmised ja mina paneksin sellele vanas viiepallisüsteemis hindeks kas kolm pluss või neli miinus. Pisut liiga emotsionaalne, liiga hinnanguline, seda nii hääletämbris ja rõhutatuses kui ka sisus. See meenutab nõukogudeaegseid ja tänapäeva Vene halvemaid kroonudokke, kus diktoritekst määrab vaatajale kohustusliku suhtumise. Või vähemalt selle suhtumise, mida autorid peavad kohustuslikuks.

Ühekülgsus ja kallutatus, ütleme siis kroonulikkus väljendub ka selles, et kommentaatori roll on antud Eesti Loto nõunikule Evi Kitsele, kes ei saa ju sugugi olla sõltumatu kõrvaltanalüüsija. Sõnaga, lõhnab reklaami järele, mida kultuurkapitali ja EFSi finantseeritud teoses ei tohiks kuidagi olla. Autor polegi endale võtnud sügavamat sihti kui informeerimine ja piletite ostmisele õhutamine. Muu materjali puudumisel on  ohtralt kasutatud ajalehtede väljalõikeid lototeemaliste sõnumite ja artiklitega. See asjaolu suurendab omakorda verbaalsuse mahtu selles audiovisuaalses teosest. Ja näidatavad lehelood propageerivad kõik lotopiletite ostmist: juhus võib naeratada neile, kes aastast aastasse pidevalt mängivad, kui ka neile, kes esimest korda pileti muretsevad.

Ja pileti muretsemise viisid ehk lotoputkad ja Internet on kutsuvalt esitatud. Isegi võitjad mängivad  edasi! No siis on küll tublid ja kasulikud inimesed Eesti Lotole. Saame teada, et isegi kasiinos võib võita! Ka lavastamist pole põlatud. Või peaks seda nimetama tegelikkuse taastamiseks? Film venib, eriti võitjate jutt on liiga pikk, poole tunni kohta on materjali ikka kasinalt. Päris komistuseks on viiesajaliste patakatega animatsioonvõtted, mis mõjuvad trafaretsete ja labastena, need oleks pidanud välja toimetama. Ka nn juhuintervjuud tänaval, kus usutletavad ütlevad seda, mida on vaja öelda, näitavad, et rutiinist pole suudetud kõrgemale tõusta.

Reklaami asemel võinuks paluda rääkima mõne tõenäosusteooria spetsialisti, kes lihtsate arvudega võinuks seletada, kui suur on võidu tõenäosus ja kui palju iga pileti ning mängu pealt teenivad loto organiseerijad. Mõjus on paralleelmontaaž, mille abil esitatakse  mõlemad lotovõitjad, kes ei kartnud avalikustamist. Üldse on filmi tugevamaks küljeks montaaž, kaameratöö on kuidagi liiga ükskõikselt, liiga sõnumitult ilus, helitaust ülearu magus. Muide, portreteeritav lihttöömees Rudolf on haruldaselt ilmeka sõnavaraga, puistab lausa kahe käe varrukast kujundlikke väljendusi. Tema näitamine suurel teleekraanil kahtlemata propageerib meie emakeele rikkusi.

Mulle meeldis filmi pürgimus tõmmata saladuskate lotovõitjatelt. Tõesti, mida siin ikka varjata on? Ja selgubki, et kadetsemise ja võimaliku rahanurumise asemel tulid neile, kes ei kartnud oma lotovedamist avalikustada, hoopis siirad õnnitlused. Oo, Eesti, mitte kõik ei ole siin sandisti!“  
Remsu, O. (2009). Tartu ja Tallinna boheemkond ning lotovõitjad: Valitud palu dokumentaalfilmide sarjast "Eesti lood". Sirp, 20. veebr.