Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Kalinovski väljak (2007)

Filmi originaalpealkiri: "Плошча"

Sisukokkuvõte

Valgevene režissööri Juri Haštševatski dokumentaalfilm 2006. aasta presidendivalimistest Valgevenes, opositsiooni vastupanust ja diktaator Lukašenka alatutest võtetest nendega arveteõiendamisel.

19. märtsil 2006. aastal toimuvad Valgevenes presidendivalimised, mille võidab ametlike andmete kohaselt Aleksandr Lukašenka, kogudes 82,6% häältest. Valimistest osa võtnud opositsioon, mida juhib Alaksandr Milinkevitš, ei usu aga valimistulemuste õigsusesse. Minski keskväljakule kogunenud rahvas jääb protesti märgiks väljakule edasi. Lehvivad Valgevene rahvuslipud, skandeeritakse:"Häbi, häbi...". Kuid ometi on inimesi, kes Lukašenkat kõigest hingest pooldavad. Sellised ustavad valijad, peamiselt pensionärid, elavad maal, külas. Nad pole küll rahul väikese pensioniga, tihti puudub külas elekter ja vesi, pole telefoni, kuid vanainimesed usuvad, et Lukašenka aitaks, kui ta vaid teaks nende hädadest. Infot maailma kohta saavad külaelanikud riigiraadiost ja televisioonist. Lukašenka räägib rahvale eurooplaste raskest elust ja näitab end erinevates rollides – hokimängija, kallurijuhi, kaevurina. Kuna ta keelustas sõltumatu pressi, ei kirjuta ajalehed enam sõnagi diktaatorlikust riigijuhtimisest. Isegi presidendivalimiste õhtul näidatakse rahvale väljakust võltsitud kaadreid.

Noorterinde juht Paša Severintsev, kes ammu enne valimisi saadeti paranduslikele töödele Polotskisse, korraldas kohalikele kohtumise opositsiooni liidri Milinkevitšiga ja eelvalimistel hääletas enamus tema poolt. Riiklik valimiskomisjon registreerib presidendikandidaadiks nii Alaksandr Milinkevitši kui ka Aleksandr Kozulini, mehed saavad ka sõna, kuid valijatega kohtuma ei lasta neil minna. Rahvast takistavad miilitsa erisalgad, lisaks on liikvel ka KGB ja sõjavägi. Lukašenka räägib televisioonis põlglikult sõjaväest eemalehoidjatest ja külastab sõjaväeosasid, kus tema auks sõdurid peaga kiviplaate purustavad.

Sõjaväe sekkumist kardab üliõpilasneiu Daša, kes protesteerib koos teiste noortega keskväljakul, jutustab sündmuste käigust. Väjakule püstitatakse telgid, sooja saamiseks tehakse teed, tuuakse süüa, kuigi miilits otsib inimesi läbi, võtab ära söögi. Lukašenka õigustab igati karmi korda ja võrdleb Valgevenet Hitleri Saksamaaga. Protesteerijad on väljakul vastu pidanud kolm päeva. Nende arv on tublisti vähenenud, nad on talunud provokaatorite tülinorimist ja sõimu, lund ja lörtsi. Nad on väljaku ümber nimetanud 19. sajandi vabadusvõitleja järgi Kalinovski väljakuks. Minski kesklinna poole aga sõidavad sõjaväeautod ja nn "karbid" vahistatute vedamiseks. Eriväelased on varustatud kilpide ja kiivrite, kumminuiade ja kasteetidega. Oodatakse ööpimedust, et selle varjus tegutseda. Valgevenes on palju neid, kes on jäänudki kadunuks. Kohaletulnud vaimulik loeb palve väljaku kaitsjatele.