Tuukrid vihmas (2009)

Triloogia "Meeste maailm"

“Tuukrid vihmas” (2009) ja “Lendurid koduteel” (2014) on Pärnade MEESTE MAAILMA triloogia 1. ja 2. film.

Priit Pärn: "Alustasime „Tuukrite“ tegemist paralleelselt „Gabriella Ferri“ lõpetamisega, pausi vahele ei jäänud. „Gabriella Ferris“ on foonide tegemise töö väga suur, neis oli 40–60 kihti, aga „Tuukrid“ on tahtlikult nii primitiivsete tüüpide kui ka suhteliselt lihtsate foonidega. Selles filmis sajab kogu aeg, ja see määrab kõik ülejäänud lahendused.

Peale „Tuukreid vihmas“ tegime filmi „Lendurid koduteel’’ (2014). Selle filmi visuaal on suurepärane näide sellest, kuidas unikaalset käsitööd, liivaanimatsiooni, ja arvuti võimalusi ühendades võib saavutada tulemusi, mis ületavad kõik ootused."

Teede, A. (2017). Lihtsad konstruktsioonid ja keerukas huumor [Priit Pärn meenutab oma filmide saamislugusid]. Sirp, 17. veebr, lk 30-31.

Tunnustus filmile

Olga ja Priit Pärna "Tuukrid vihmas" tõusis Eesti kõigi aegade edukaimaks animafilmiks

Film on nüüdseks [4.10.2011 – toim] võitnud 18 auhinda, millest valdava osa maailma tippfestivalidelt ning on sellega tõusnud kõigi aegade edukaimaks Eesti animafilmiks.
http://uudised.err.ee/v/kultuur/5c8237a8-c87d-41f2-9f67-f0d22e6ac45a (14.04.2014).

Filmist kriitiku pilguga

Mari-Liis Rebane: „Olga ja Priit Pärna teine ühisfilm „Tuukrid  vihmas” jätkab elujõuliselt ehtpärnalikku liini. Eelmise filmi „Elu ilma Gabriella Ferrita” järel on see ka kahe kunstniku koostöö kannakinnitus, mis näib kujunevat stabiilsema ühise kaubamärgi pildikeeleks – pean silmas selgelt äratuntavaid stilistilisi nüansse, aga ka kaudselt sisulisi lähtekohti. Linalugu kujutab armastajapaari, kes kohtub öö ja päeva piiril vaid hüvastijätusuudluseks, kui üks oma tööpäevaga juba lõpetab ja teine alles alustab.  Mees lahkub oma igapäevasele tuukritööle, kus ettevalmistused uppuva laeva päästmiseks kestavad nii kaua, et tööpäev saab läbi ja laevast on veepiirile järele jäänud vaid jupike meeldetuletuseks. Võib see olla ühtlasi sisyphosliku kiviveeretamise mudel lõputus sajus? Aja, distantsi ja kättesaamatuse mõiste omandavad siin laiema mõõtme nii eksistentsiaalsel kui ka kõige argisemal skaalal.“
Rebane, M.-L. (2009). Eesti animafilm külvab uusi seemneid [PÖFFil linastunud uutest animafilmidest: "Tuukrid vihmas", "Krokodill", "Õhus" ja "Oranus"]. Sirp, 20. nov, lk 20.

Andres Laasik: „Eelmisel nädalal esitletud neljas uues animafilmis on olemas modernistlik eelaimus, mis ennustab ühiskondlikku katastroofi. Priit ja Olga Pärna „Tuukrites vihmas” juhtubki katastroof: merre vajuv laev, mida filmi peategelane tuuker peaks minema parandama, kaob lõpuks lainevoogudesse. Nagu parvlaev Estonia. Ent pärast mõningaid äpardusi õnnestub autorite tahtel laeval olnud evakueerida. Seekord jäävad ohvrid toomata, kuid selle oht püsib ja sellest film räägibki. /---/

„Tuukrid vihmas” annavad põhjust üheks kummaliseks võrdluseks. Selles filmis sajab ja see vihm on emotsionaalselt sarnane vihmaga Priit Pärna „Eines murul”. Ühine on veel teinegi, sedapuhku sisuline asjaolu – mõlemas filmis kujutatakse kinnijooksnud inimühiskonna elu, kus miski ei taha toimida.

Kui mõelda filmis „Tuukrid vihmas” ja ka teistes teostes peegelduva ühiskonnatunnetuse peale, võib öelda, et tegemist on võrdlemisi karmi diagnoosiga. Samal ajal on see teostatud nii kunstitundlikult, et sellega on raske vaielda.“
Laasik, A. (2009). Kehv tuukritöö ja pasane maa märgivad ajastu vaimu [PÖFFil linastunud uutest animafilmidest: "Tuukrid vihmas", "Krokodill", "Õhus" ja "Oranus"]. Eesti Päevaleht, 25. nov, lk 13.

Meelis Oidsalu: „Uppuvat laeva päästma „tõtanud” meeskonna (kes terve päeva peategelast tuukriülikonda üritab toppida, kuid mingi äparduse tõttu on sunnitud ta korduvalt lahti riietama ja uuesti otsast alustama) askeldustest kasvatab Pärn tasahilju lõikavalt tabava diagnoosi  meie ühiskonna hingeseisundile. Laev on küll uppumas, tugevasti kreenis, aga pole hullu, sest kohe-kohe saab kõik korda: kohe pannakse tööle kompressor, mis kummipaadi täis pumpab, kohe lõpetab tuuker viimase sigareti, kohe saab abi, kohe saame Euroopa Liitu ja NATOsse, ühineme eurotsooniga … kuni kell saab kuus. Päästjate tööpäev lõpeb, asjad pakitakse kokku ja minnakse keset päästeoperatsiooni ära koju. /---/

Nii „Eine murul” kui „Tuukrid vihmas” atmosfääri teeb ahistavaks ühiskondliku kommunikatsiooni haiglaslik inertsus, simuleeritus. Päästemeeskonna tegevus sarnaneb pigem  piknikuseltskonna toimetamisega: aega on ju küll, sest ega see laev nüüd nii kiiresti ka upu. „Päästjad” on ilmselgelt orienteeritud protsessile, mitte tulemusele ja nende mõtteviis liiga enesekeskne, et see uppuval laeval ootavale rahvale head tõotaks. /---/

Rööpsete reaalsuste põimimisega filmi lõpus (unine naine jõuab uppuvale laevale ja uinub seal, saab lõpuks oma kaua oodatud unerahu) juhatatakse vaataja laeva sisemusse, tema tähelepanu ankurdatakse ärrituse kulminatsiooni (koos naisega viibib laevakajutis äärmiselt ebameeldivat heli tekitav toonekurg) ja selle järsu maandamise teel (naine heidab uinumist segava toonekure illuminaatorist välja ja ootamatult vabanevad nii tema kui ka vaataja ärritajatest). Vaataja muljemälus tekib  kohalolemise, kaasatuse efekt, mistõttu ta leiab osaduse laeval olijaga; algne vaatenurk kaldalt laevale vahetub hoopis õõvastavamaga – uppuval laeval viibija omaga.“

Arvustuse terviktekst:
Kõrvalpilk värskele eesti animafilmile - Sirp
Oidsalu, M. (2010). Kõrvalpilk värskele eesti animafilmile [animafilmid "Tuukrid vihmas", "Krokodill", "Õhus" ja "Oranus"]. Sirp, 8. jaan, lk 18-19.

Ülo Pikkov: “Tuukriamet ning läbi kogu filmi mehele selga seatav tuukriülikond on võimas sümbol kinnisest ja suletud maailmast, milles ta elab. „Tuukrid vihmas” on väga ruumiline film, vaatamata sellele, et ta on loodud kahemõõtmelises joonisfilmitehnikas. Film on komponeeritud erinevatest sfääridest: reaalne ruum ja unenäo ruum; mehe ruum ja naise ruum; intiimne siseruum ja avalik välisruum; maapealne ruum ja veealune ruum jne.
Naise unenäolist nägemust võiks Sigmund Freudi psühhoanalüüsi järgi tõlgendada kui igatsust oma mehe järele. Kuna naine ei saa piisavalt tähelepanu, läheb ta vähemalt oma unenäos tuukrina töötava mehe tööpõllule ehk uppuvale laevale. Animatsioonfilm on oma olemuselt ja tõlgendamisvõimalustelt väga sarnane unenäoga. Pärnade film on aga huvitav näide animatsioonfilmist kui unenäost, milles on omakorda unenägu.

Filmis „Tuukrid vihmas” on palju vett. Juba pealkirjas on viide kahesugusele veele: suurele ja sügavale (tuukrid ja nende tööpõld) ning kergele ja õhulisele (vihm). Vihma ja vee voolamist on läbi aegade peetud ka ajavoolu sümboliks. Kuigi film jutustab ühest päevast mehe ja naise elus, avab monotoonne (rutiinne) vihm kui sümbol tegelaste pikema ajalise dimensiooni — mees ja naine on tõenäoliselt juba päris kaua koos elanud, tekkinud on rutiin ning aeg voolab (vihma sajab)... Kas on võimalik veel rutiinist lahti rebida? Mees on asja enda jaoks lahendanud enesesse tõmbumisega ja lõputu suitsetamisega, naine põgenemisega — vähemalt unes. Lõputu vihm lisab filmile ka teatavaid igavikulisi ning paratamatusega seotud teemasid, nagu inimeseks olemine, vananemine, üksildus, juhuse roll elus jne. /---/
Filmis kujutatud vesi on justkui kolmas peategelane, kes aitab paremini tegelaste rolle avada ning kelle olek ja rütmid loovad lisamõõtme peategelaste hingestatusesse.“

Arvustuse terviktekst:
VIHMAST VIIDUD - Teater. Muusika. Kino
Pikkov, Ü. (2010). Vihmast viidud. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 107-112.

Joonase kinomärkmik: „Pärna sürrealistlik fantaasialend ja kordumatu graafiline joon on aegade jooksul järjest keerukamaks ja omanäolisemaks arenenud. Tänaseks on ta vähemalt sama ootamatu ja salapärane kui David Lynch. Vaatad ja vaatad, mõistatad ja mõistatad, aru ei saa halligi, aga tundub hirmus huvitav ja tähendusrikas. Kohe tekib tahtmine üle vaadata. Vaatadki, ikka sama lugu. Nii lõpmatuseni. Seetõttu kuuluvad mõlemad nende üliharuldaste autorite hulka, kelle filme on tõepoolest mõtet plaadi kujul omada. Neid ühendab unenäoline loogika ja leidlikkus, eristab paatos: Lynchi tõsimeelne painajalikkus, Pärna algusaegade ohjeldamatu huumor, hilisem kerge muie ja helge nukrus. Selline on ka "Tuukrid vihmas", sümboleist ja veidraist arenguist tulvil Koidu ja Hämariku lugu. Meelde jääb nukker klaverimuusika, marquezlik lakkamatu vihm, "Estoniat" meenutav aeglaselt uppuv laev ja häirimatult suitsetav tuuker. Vähemalt paar korda tahaks seda veel näha.“

Pisut filmijuttu: Tuukrid vihmas (14.04.2014).