Kevade unelm (1927)

"Kevade unelm" on Film-klubi esimene mängufilm. Osaühing Film-Klubi asutatakse oktoobris 1925. Selle eesmärgiks on "filmiasjanduse kutsetöösse süvendamiseks tarviliste teadmiste levitamine, sel alal töötajate ainelise seisukorra parandamiseks kaasaaitamine ja kutsehuvide kaitsmine". Klubi ühendab endas filmikunstihuvilisi ja asjaarmastajaid näitlejaid. Selle liikmeskonda kuulub nii Balduin Kusbocki kui ka "Eesti National Filmi" õppestuudios alustanud inimesi. Voldemar Pätsil (jun) õnnestub neist väheste esinemiskogemustega asjaarmastajatest luua n-ö oma trupp ja lavastada oma stsenaariumi järgi aastal 1927 mängufilm "Kevade unelm". Film-Klubi töötab veel mõned aastad pärast seda, kuid jäi Georg Rusi mälestuste järgi siis vaid "filmiharrastajate kooskäimiskohaks, kus peeti vastavasisulisi loenguid ja tehti kriitikat nädalas ekraanile jooksnud piltide kohta."
Paas, V., lk 127, 133.

Lavastaja Voldemar Päts (jun) (1902 - ), Konstantin Pätsi venna Nikolai poeg, tihti ekslikult segi aetud Konstantin Pätsi venna Voldemariga (sen) (Mang, M. 2009).

"Kevade unelm" esilinastub Tallinnas kinos Rekord 6. detsembril 1927. Samal päeval Päevalehes ilmunud filmikuulutuses reklaamitakse seda kui "tragikomöödiat 8 vaatuses Eesti tõusikute elust olevikus", märkides järgnevalt teose iseloomustuseks: "Kirjandus on meile kinkinud tüüpe nagu Mogri-Märt, Vestmann ja Piibeleht. Nüüd pakub Eesti filminoorurite suurfilm Tallinna elust "Kevade unelmis" meie "Grünertumi" ajajärgust tõusikute tüüpe - Aamisepp abikaasaga. Kuid tõsises elus, oma mürgitatud õhkkonnaga, spekulatsioonidega, kuritegevuse, väljarändamisega, kõigi pahedega, leidub siiski veel positiivset lootustäratavat noorust, nagu üliõpilane Enn Mänd."

Film ilmutatakse ja monteeritakse firma "Estonia-Film" laboratooriumis Liivalaia tänavas. Ajakirjanduse andmeil jookseb film edukalt Tallinnas ja provintsikinodes ligi paar aastat. Linoteose originaalpikkus on Veste Paasi andmeil umbes 2500 m.  Kahjuks on sellest tänaseks säilinud vaid 33 m üksikuid kaadreid, sest filmi negatiiv ja koopiad hävisid 1933. aastal kino Endla (endine Rekord) tulekahjus Nunne tänaval.

Filmis osalevad üksnes asjaarmastajad näitlejad, sealhulgas lööb kaasa ka lavastaja abikaasa Olga Päts (sünd. Kaparjost).

Filmi saamisloost on üks peaosatäitjatest Georg Rusi jutustanud oma intervjuus Veste Paasile 1974. aastal järgmist (Paas, V., lk 132-133): ""Kevade unelma" osatäitjad olid Film-Klubi liikmed, kutselisi näitlejaid ei rakendatud. Esinesime omaenese rõivastes. Minkimine toimus enamasti võttepaigas, samuti kunstikooli ruumides. Kasutasime tavalist lavagrimmi ja lillat puudrit. Töö filmi juures kestis kogu 1927. aasta suve. Filmi stsenarium oli Voldemar Pätsi käes, osaga tutvustati niipalju, et igaüks enam-vähem teadis, mida temalt oodati. Kogu liikumist juhtis võtete käigus lavastaja ise."

Võtted toimusid Tallinnas Pikas ja Suur-Karja tänavas, Kadriorus, Balti jaamas, Tallinna sadamas, väljaspool Tallinna filmiti Pirita jõel, Vilsandi saarel ja Tallinn-Pirita mootorlaeval  (Paas, V., lk 133).

Kahjuks pole omaaegsed arvustused eriti avanud filmi sisulist külge. Peamiselt arutlevad nii "Postimehe", "Päevalehe" kui ka ajakirja "Kino-Film" arvustajad osatäitjate välimuse ja sobivuse ümber ühte või teise rolli, kritiseerides nende miimikat ja käitumisehtsust. "Postimehe" nimetu autori kirjutises (10.12.1929) saavad kiita Alfred Hindrea ehitusmeistrina ja Leonid Puhov Ants Kivistikuna, kelles nähakse näitlejapotentsiaali. Hinnatakse ka Voldemar Mannovi operaatoritööd. Teiste noorte osatäitjate puhul on juttu vaid sobivast "filminäost" ja meeldivusest. Arvustuses laskutakse koguni sellistesse detailidesse, nagu Hilma osatäitja Elsa Silberi käsivarte tugevus, mis mõjuvat häirivalt haiglavoodis lebava Ennu embamistseenis. Arvustaja leiab, et neiu ei suuda  "praegusel sihvakuse ajajärgul" köita ja soovitab tal sagedamini "pikavarukalisi kleite kanda".

Päevalehtedes ilmunud kriitiliste artiklite järgi kannatas "Kevade unelm" nii dramaturgiliste kui lavastuslike puuduste all. Rahvalehes (17.12.1927) ilmunud arvustuses filmile "Noored kotkad", mis esilinastus samal aastal nädal hiljem, leitakse neid kahte uudisteost võrreldes, et "Kevade unelm" tõi pettumuse, sest seal ei olnud kandvat ideed, näitlejate head mängu ega tehniliselt häid ülesvõtteid".

Samas oli filmil ka mitmeid plusse, mida toovad esile hilisemad filmivaatlejad. "Kevade unelm" on nn olufilm, mis oli žanrilt uudne nähtus seniste mängufilmide reas ja milles leidub ühtlasi ühiskonnakriitilisi motiive. Säilinud kaadrid jätavad Veste Paasi arvates mulje filmiloojate taotlusest asjalikult taasluua kujutatav keskkond (samalaadsed on ka Voldemar Pätsi dokumentaalpalad). Film tõi ekraanile palju tõsieluvõtteid Tallinnast ja selle ümbrusest, samuti esmakordselt väärtuslikke kaadreid Vilsandi linnuriigist (Paas, V., lk 131-132; Tomingas, I., lk 66).

Kokkuvõtteks filmi kohta sobiks ehk tuua Postimehe arvustaja (10.12 1927) seisukoha, kes arvab filmi sisu küll nõrga olevat, kuid ometi pakkuvat see äratundmisrõõmu: "Kuid siiski peab ütlema, et pilti teatava huviga vaatled - kõik kodused asjad, oma vana tuntud Pirita, Vilsandi saar ja pealegi: omad inimesed mängivad". 

Säilinud filmistseenide kirjeldus: Filmi meespeategelane Enn Mänd istub kuskil väljas ja loeb kirja. Töökoja ees seisavad musta habemega noorem mees ja kaks töölist. Habemik ulatab Ennule paberrulli (plaani, joonise?) vaatamiseks. Suures plaanis näeme naispeategelast  Hilmat jõel vm teisel veekogul. Edasi näeme, et need noored inimesed istuvad koos vabaõhurestoranis. Kaadrid väga mornilt seisvast Hilma Aamisepast (jääb mulje tülitsevatest noortest armastajatest). Enn Mänd hulgub mööda Kadrioru rannaäärt. Enn ja ehitusmeister Pilliroog kaklevad ehituse tellingutel. Seotud peaga Enn haiglavoodis, tema juures on halastajaõde. Hilma voodis lamavat Ennu kallistamas ja suudlemas. Sellega lõpeb filmirull. Filmiarhiivi toimik nr 1118.

Allikad:

Filmi "Kevade unelm" reklaamkuulutus (1927). Päevaleht, nr 333, 6. dets, lk 1.
Filmi-klubi" esikteos lõuendil. "Kevade unelm" (1927). Postimees, nr 336, 10. dets, lk 2.
"Noored kotkad" [sh filmist "Kevade unelm"] (1927). Rahvaleht, nr 148, 17. dets, lk 6.
Paas, V. (1980). Olnud ajad. Tallinn: Eesti Raamat, lk 127-133.
Tomingas, I. (2002). Eesti film 90. Eesti Filmiarhiivi fotonurk. Tuna, nr 3, lk 66-72.
Mang, M. (2009). Esimesed kaadrid 1986-1939. KesKus, nr 6.