Suvituskohad kutsuvad (1937)

Puhkus, reisimine, päike, meri… - iseseisvusaja uued rõõmud ja naudingud. 1920.ndatel ja 1930.ndatel aastatel tekkinud eesti keskklass läks kaasa kogu Euroopas levima hakanud puhkusereiside tavaga. Kui enne I Maailmasõda oli reisimine kõrgklassi privileeg, siis sõdadevahelisel ajastul hakkasid tekkima massiturismi alged. Sellele aitasid kaasa kiiremad liiklusvahendid ja transpordivõrgu areng – raudtee ja maanteed – aga ka tasustatud puhkuse tekkimine ja üldine jõukuse kasv. Avati hotelle ning 1930.ndatel aastatel kasvava nõudluse rahuldamiseks ka odavamaid ööbimisvõimalusi nagu telkimisalasid ja külalismaju. Tekkisid restoranid ja kasiinod, rannapaviljonid ja promenaadid, kohale sõitsid hooajalised meelelahutajad ja hakati korraldama festivale. Eesti olulisemateks kuurortiteks olid Haapsalu, Pärnu, Kuressaare ja Narva-Jõesuu.

Suplus ja päikesepaiste hakkasid sümboliseerima tervislikku eluviisi – ning samamoodi oli tervislik eluviis uus moenähtus. Samuti muutusid piirid sündsa ja ebasündsa vahel. Näiteks ei peljatud ka kõrgklassi seas enam naiste ja meeste ühisalasid rannas ega osalist keha paljastamist. Kui 19. sajandi daamid pidid suplema pikkades kleitides ja sukkades, siis 20. sajandi alguses hakati kandma poolpikki supluskostüüme, mis jätsid katmata käed ja sääred. Ent sageli sobitati neid endiselt suplussukkade, -põlvikute ja kingadega. Tõeliseks moevooluks kujunesid ka üle Euroopa ka tervisesanatooriumid ehk spaad, ning progressiivsemad tööandjad saatsid sinna oma alluvaid tervist tugevdama.