Tartu vabastamise 18. aastapäev (1937)

Tartu Krediidikassa keldri massimõrv 14.01.1919

Punased olid Tartus võimul kaks korda: alates 1917. aasta vene revolutsioonist kuni 24. veebruarini 1918 ja uuesti 21. detsembrist 1918 kuni 14. jaanuarini 1919, ning näitasid juba oma palet. 24. detsembri õhtul keelati kiriklike rituaalide toimetamine. Vana-aasta õhtul peeti Peetri kirikus esimene kommunistlik teenistus. Orelil mängiti marseljeesi, kantsel oli kaetud punaste lippudega ja kommunistide haridusminister A. Wallner pidas sealt kõne, milles ütles: “Kõik, mis siit kantslist enne on öeldud, oli vale.”

2. jaanuari õhtul 1919 vangistasid kommunistid piiskop Platoni koos ülemdiakon Doriniga. Kolmekümnest relvastatud mehest koosnev valvesalk viis nad miilitsastaapi. "See’p see kurat on", keda meile tarvis, rõõmustasid punakaartlased. Et piiskop eitas kõiki süüdistusi ja keeldus ülekuulamis-protokollidele alla kirjutamast, viidi ta Tartu Krediidikassa keldrisse. 14. jaanuaril pandi kommunistide Kulli, Rätsepa ja Otteri poolt toime massimõrv. Piiskop Platonit piinati metsikult, torgati täägiga läbi ja lasti maha. Ettenägeliku mehena oli piiskop pannud oma panagia, piiskopiameti tunnuse, särgi alla, et mahalaskmise juhul oleks teda võimalik ära tunda. Seejärel mõrvati ka ülempreestrid Nikolai Bezanitski ja Mihail Bleive ning pastorid Traugott Hahn ja Wilhelm Schwartz. Lisaks mõrvati veel 14 auväärset Tartu linna kodanikku.
Heljas, M.-A. (2003). Eesti Apostlik Õigeusu kirik. Sünnilugu. Kultuur ja Elu, nr 4, lk 50-55.

Vaata ka:

Kristjan Luhamets. Massimõrv Tartu Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919. a. Tartu: OÜ Pauluse Raamatupood, 2015, 40 lk.

Ajakirjandus mälestusteenistusest 14.01.1937

Keskpäevaks vaimulikud kogunesid Uspenski kirikusse, kust kümmekond minutit hiljem liiguti ühises rongkäigus krediitkassa kelder-kabeli juurde. Rongkäigus enamik oli ap. õigeusu vaimulikke, kes kandsid krutsifiksi ja teisi kirikumärke. Rongkäiku oli vaatama kogunenud suur rahvahulk, kes jälgis ka teenistust krediitkassa keldri juures.
Leinajumalateenistus algas koraaliga ratsarügemendi orkestrilt, mille järele kõne pidas õpetaja J. Treumann. Järgnes päevakohane kõne ap. õigeusu metropoliit Aleksandrilt ja palvus. Leinajumalateenistus kestis umbes pool tundi, mille järele liiguti jälle rongkäigus tagasi Uspenski kirikusse. Leinajumalateenistus oli koos laululehtedega ja hiljem publikule võimaldati sissepääs kelder-kabelisse.
Kaks tundi kodulinna vabastamise mälestamiseks (1937). Postimees, 14. jaan, lk 3.

Isikuid

Metropoliit Aleksander (1872–1952) oli sunnitud Eestist lahkuma NKVD agitatsiooni ning Saksa okupatsioonivõimude survel, et hoida alles EAÕ Kiriku järjepidevust. Moskva Patriarhaadi Ukaasiga 1. märtsist 1941 oli otsustatud hinnata EAÕ Kiriku ühinemist Konstantinoopoli Patriarhaadiga kui kirikulõhe tekitamist.
Heljas, M.-A. (2003). Eesti Apostlik Õigeusu kirik. Sünnilugu. Kultuur ja Elu, nr 4, lk 50-55.