Avaleht » Filmiliigid

Surmaretk (2008)

Dokumentaalfilm Kestus: 53:07

Huviinfo

Tekst filmi alguses      

„11. septembril 1997. aastal alustas Eesti Kaitseväe Baltpati luurerühm nooremleitnant Jaanus Karmi juhtimisel Kurkse väina ületamist. Traagiliselt lõppenud õppuse nimeks oli „Vilets elu“.“

Filmi saamisloost

Intervjuu režissöör Tõnis Lepikuga

Režissöör Tõnis Lepik ütleb, et on kandnud endas ideed sel teemal filmi teha ligi üksteist aastat, kuid tegelik filmitegemine algas kaks aastat tagasi.

Miks sa hakkasid filmi alles nüüd tegema?
Kui tuli pähe mõte, et sel teemal võiks teha filmi, öeldi ei, et see on liiga värske jne. Mõni aasta tagasi sattusin juhuslikult sellesama sünopsise peale ja vaatasin, et teema on minu jaoks täpselt sama värske kui ennegi, ning peagi läks võteteks.

Mis täpsemalt su filmi käivitas?
Esiteks isiklik süü, mis on sees nii luurerühma juhil Jaanus Karmil kui ka hiljem uppujaid päästnud Heino Kreintalil. Kreintali isikliku süü teema on küll rohkem minu arvamus-aimdus. Enesel ta süüd ei näe, teda ajab vihale mõttetu süüdistamine – mida võinuks teha ja mida mitte, mida ta jättis tegemata ja tegi valesti. Minu filmis Kreintal räägibki: tulge ja rääkige minuga, siis kirjutage. Aga ei, kellegi kuulujutud pannakse kirja ja nii tunnevad ennast lõppude lõpuks kõik süüdlasena, iga inimene on puudutatud. Ka see, kuidas Jaanus Karmi süüdistatakse, ei ole päris õige. Ma tahtsin panna päästetu ja päästja iseloomud vastamisi.

Kas sul on mingid oma teooriad selle kohta, mis tookord Kurkses juhtus?
Jah, on ikka, aga ma ei ütle praegu midagi. Igaüks räägib oma juttu, igaühel on sõnaõigus. Mina võin ju kahtlustada, aga jätan otsad lahti ega näita näpuga kellegi peale.

Kas tollaste sündmuste osalised olid nõus end filmis näitama?
Jaanus Karm alguses polnud, ta oli meedias nii pettunud ja seetõttu ma temaga alguses intervjuusid ei teinud. Kuid ajapikku nõustus temagi andma filmi valmimisse oma panuse. Näeme teda dokumentaalkaadrites ja koduvideotes ning kuuleme tema mõtteid. Ta oli nõus, sest on hea, kui poisse miski meenutama jääb. Heino Kreintal tahab ka ennast väljendada ja ta on intervjuudes piisavalt avameelne.

Kas riigiametid avaldasid filmile survet?
Ei, seda mitte. Kuid kui tahtsime kaitseministeeriumilt mõningate lavastuslike võtete puhul abi saada, siis tuldi algul isegi veidi vastu, aga äkki jäid kõik telefonid tummaks. Igal pool põrkasime vastu vaikivat müüri.

Mida sa ise arvad: kes on süüdi ja kes pole?
Üksüheselt pole ükski inimene kunagi süüdi ja mina ei pea neid mehi süüdlaseks. Aga ma tean, et nad mõlemad tunnevad ennast nii.
Davidjants, K. (2008). Režissöör Tõnis Lepik: panin oma filmis päästja ja päästetu vastamisi. Eesti Päevaleht, 17. apr, lk 15.

Filmist meedias

Küllike Rooväli: „Kuigi film algab üsna kiretult, vaikselt ja vaoshoitult, hakkavad kuumavad tunded pulbitsema ja keema kohe, kui hukkunute vanematele sõna antakse. Midagi ega kedagi ei ole unustatud. Nende inimeste jaoks lähevad luurerühma 22 meest üha uuesti ja uuesti Kurkse väina rahutusse vette, astuvad ettevaatlikult pikas rodus mööda konarlikku kivipõhja ja sulavad viimaks veega ühte. Ja nii iga kord, kui vanemad oma kangelastest poegi meenutavad.

Suur ja mõistmatu valu pole kuhugi kadunud. Kurkse retk on nii mõistetamatu ja mõttetu neile, kes ise selles seltskonnas ei olnud, kes koos ei kannatanud, kes ei näinud sõbra surma ega kaaslase uppumist.

Lepik ei ole läinud filmiga nii kaugele, et ta iga mehe uppumist eraldi näitaks – see pole ju mängufilm –, vaid ta näitab neid kõiki koos, nimetute ja kokkuhoidvatena. Rühmana, mis on otsustanud teha kõike koos, vastutada koos kõige eest, võidelda, hingata ja surra.

See üksolemise vaim tuleb välja kohe filmi alguses, dokumentaalkaadritest, kus mehed on end õppustel filminud, samuti teel Pakri saartele, kust kõik enam elusalt tagasi ei tulnud.

Veel mõjuvamad on aga kahe mehe, Priit Pauluse ja Jaak Kiismanni jutustused, mis saadavad retkest dramaatilisi ja masendavaid kaadreid. See pole teeseldud – nad on hoolimata kõigest siiamaani hinges oma rühma liikmed, vaieldamatu liidri Jaanus Karmi alluvad, ja ma ei imestaks, kui nad ütleksid, et läheksid sinna uuesti ja elaksid selle kõik uuesti läbi.

Filmis kasutatud rekonstruktsioon retkest on üsna tõepärane ka asjaga kursisolija silmale – vaid mõni üksikasi reedab, et need merre marssivad ja seal kahlavad maskeerimisvärvides murjanid pole need, keda vana sadamavaht Heino Kreintal koos oma poja Hannes Kuusemäega merest välja sikutas.

«Mis ma pidin siis tegema, mustad silmad vaatasid merest vastu,» need Kreintali sõnad võtavad koos tõepärase pildiga kananaha ihule. Ja kuigi Kuusemäed filmis pole, sikutavad sõdureid paati käed, mille omanikul on seljas just täpselt samasugune helkurtriipudega jope kui Kuusemäel tol õhtul.

Lootusetus ja usk, elutahte kustumine või otse vastupidi, veel suurem tärkamine – see oli iga mehe eluküsimus, millele omaksed ei suuda ikka veel vastust leida. Miks pidi just nende poeg minema, aga teine pääses? Sellele Lepiku film vastust ei anna. Küll aga näitab ta inimloomuse sügavamaid soppe, kust võib välja kasvada isegi vaen ja viha abistajate vastu.

Kreintali, kuigi vanema ja veelgi kibestunuma kiituseks võib öelda, et ta on endaks jäänud. Ei ilusta oma juttu võrreldes varasemaga. Ma mäletan, mida me temaga rääkisime tol samal õudsel õhtul, kui tuul tahtis Kurkse sadamas kõrvad peast puhuda ja lootusetus kõigil kõri pigistas. Kes aga loodab Kreintali suust võrreldes varem öelduga midagi uut kuulda, jääb loodetud rosinast ilma.

See film ei võta midagi kokku ega tõmba joont alla, juhtunu on asjaga seotute hinges nagu tuli tuha all. Küsimused jäävad, kuni asju lahti ei räägita.“
Rooväli, K. (2008). Nad lähevad ikka ja uuesti, iga päev. Postimees, 10. sept, lk 17.

Kristiina Davidjants: „Lepiku filmis on peidus rohkem kui üks lugu. Esimene neist räägib traagilise pöörde võtnud 1997. aasta Balti rahuvalvepataljoni luurerühma õppusest, kus 11. septembril kaotas 22-st sõdurist elu 14. Teise tasandi põhiteemaks tõuseb üksikisiku süütunne, mida piitsutavad pidevalt kahtlused.

Režissöör Tõnis Lepik on koos kaasautori Riina Valmseniga asunud filmi tegemise juurde parajal ajal, just siis kui mälestused on veel värsked, kuid ajaline distants lubab möödaniku sündmuseid vaadata pisut kainema pilguga. “Surmaretkes” saavad sõna hukkunud noormeeste vanemad, nende eluga pääsenud võitluskaaslased ja sadamakapten Heino Kreintal – mees keda on nimetatud nii elupäästjaks kui ka inimeseks, kelle hingel on need noorukid, kes jäid toona merre. Ainus, keda me kaadris ei näe, on Jaanus Karm. Tema juhtimise all pidigi Kurkse õppus algse nimega “Vilets elu” teoks saama.

Lavastuslike elementide, vanade koduvideote ja intervjuude abil rekonstrueerib Tõnis Lepik juhtunu kronoloogia, niivõrd kui võimalik on. Vaatajal on võimalik kurbloole kaasa elada esimesest hetkest alates, reÏissööri käsutusse antud amatöörvideolindistuse kaadrid lubavad publikul minna “otse sündmuskohale”, piiluda aastate tagusest lukuaugust sisse – millised olid need noorukid, kes olid nii varmalt valmis minema läbi tule ja vee, aimamata, mida lähitulevik toob.

Lõpuks saab sõna Heino Kreintal, kelle osalus on vaat et kogu tragöödia intrigeerivaim mosaiigitükk. Tõnis Lepik laseb tal oma lugu jutustada algusest lõpuni – alates sellest, kui ta märkas, et tema läheduses on vees hätta jäänud sõdurid, kuni hetkeni, mil meedia hakkas süüdistama sadamakaptenit päästmise saboteerimises.

Lepik on ühes oma tänavuses intervjuus juba öelnud, et “Surmaretke” idee juures paelus teda isikliku süü teema, nentides, et üksüheselt pole ükski inimene kunagi süüdi ja tema ei pea neid mehi süüdlaseks. “Aga ma tean, et nad mõlemad tunnevad ennast nii,” sõnas Lepik. Ning tõesti – kui me muidu oleme harjunud nägema konkreetse lõpplahendusega lugusid, siis nüüd jääb hinge ambivalentne tunne. Kes siis oli süüdi? Milles? Kellel on õigus teisi süüdistada ja kellel mitte? Ja kuidas peavad ellujääjad või elupäästjad oma siseheitlustega edasi elama?

Konkreetseid vastuseid või näpunäiteid filmi autorid meile ei anna ja see olekski ilmselt ilmvõimatu, sest kõik “asitõendid”, mis on alles jäänud, kujutavad endast pigem spekulatsioone. Hinge jääb aga närima Jaanus Karmi filmist puudumine. On mõistetav, et reÏissöör ei saanud inimest vastu tema enda tahtmist kaamera ette tirida, kuid nii keerulise võrrandi lahendamine ilma tehte peategelaseta mõjub paratamatult pooliku ettevõtmisena.“
Davidjants, K. (2008). Viletsast elust surmaretkeni. Eesti Päevaleht, 11. sept, lk 14.

Aarne Ruben: „Kui Eesti filmitegijatel on üldse mingeid rahvusvahelisi ambitsioone, siis Kurkse surmaretke teema on just see, mis võiks tuua loorbereid ka välismaise vaataja käest. Dramaatilised kaadrid meestest just enne nende surmaminekut on see, mis müüb. Tuleb aga arvestada, et kogu asja initsiaatorit Jaanus Karmi ajakirjanikud kätte ei saa: ta läks Iraaki eraturvameheks, ära siinsest umbsest õhustikust. Ja õigesti tegi, sest õige mees ei kekuta meedias, kui tal midagi öelda ei ole. /---/

Filmi reklaamis oli natuke ennatlik Karmi nimi välja hõigata. Teda ju siiski ei portreteeritud, Kurkse majakavahti Heino Kreintalit aga küll.

„Surmaretke” puhul on tegemist filmiga, mis esitab tugevalt ettenägemise ja tõenäosuse, riski, eksituse ja pääsemise probleemid. Tõenäosusteoorias on oluline sõna „erand”. Rühmaülema Jaanus Karmi plaan oli ületada Kurkse väina sügavaim, allveelaevade jaoks süvendatud mõnesajameetrine osa ujudes. Nähtavasti oli plaanis ka see, et ilm püsib samasugune ja laine käib vaid mõni sentimeeter üle kotiotsa. Suurte veeavarustega harjumata ülem ei näinud ette, et tõuseb tuul, käivad lained ja force majeure pillutab rivi segamini. Meri on väga ootamatu. Kõik need situatsioonid, mida me ei suuda ette näha, on erandsituatsioonid, s.t subjekt peab edukaks tegutsemiseks hoomama, et kõikvõimas erand võib kustutada tema parimagi püüdluse. Kui puuduvad kogemused, nn teiste vigadest õppimine, siis kaldub tegutseja juba tegutsemise ajal ette kujutama, kuidas ta ühte või teist toimingut õigustaks, kõneleb aktsioonifilosoofia. Siis on tegutsemine ühtlasi ka selle õigustamine.“ /---/

Loe edasi:
Mustad silmad paadi ääre alt - Sirp
Ruben, A. (2008). Mustad silmad paadi ääre alt [dokumentaalfilm „Surmaretk“ 1997. aasta 11. setembri traagiliselt lõppenud sõjaväeõppusest]. Sirp, 12. sept, lk 15.

Kurkse suurõnnetus

Kurkse suurõnnetus toimus11. septembril 1997, kui Kurkse väina ületamisel uppus või suri hüpotermiasse 14 Balti rahuvalvepataljoni staabikompanii luurerühma liiget. 8 inimest päästsid sõdurite karjumist kuulnud sadama töötajad, kes paadiga merele kiirustasid ja elus olnud sõdurid kaldale tõid. 14 rahuvalvaja surm oli Eesti kaitseväe taasiseseisvusaja suurim kaotus.

11. septembril 1997 andis Balti rahuvalvepataljoni luurerühma ülem Jaanus Karm õppuse "Vilets elu" raames 22-liikmelisele luurerühmale käsu ületada täisvarustuses veetakistus mööda madalikku Suur-Pakri lõunatipust mandrile Kurkse sadama poole. Varsti avastasid mehed, et jalad ei ulatu põhja. Paanikat ei tekkinud, sest teati, et ujuda tuleb paarsada meetrit, seejärel pidi madalik jälle jalge all olema. Maad jalge alla aga ei saaduki. Mehed sidusid seljakotid kokku parveks ja jäid merre hulpima. Varsti, hakkasid mehed üksteise järel surema. Kuna merevesi oli külm, tekkis hüpotermia oht ja selleks, et keegi magama ei jääks, tuli üksteist pidevalt togida. Lõpuks kuulsid meeste röökimist sadamakapten Heino Kreintal ja sadamakapteni abi Hannes Kuusemäe, kes, kui taipasid, et kisa tuleb merelt, läksid oma paadiga merele ja võtsid viis meest paati ja vedasid veel kolm köiega paadi järel kaldale. Hiljem rääkisid mehed, et paat oli ülerahvastatud ja kolme meest ei saanudki muud moodi transportida. Ülejäänud 14 mehe surnukehad toodi merest välja päästjate poolt. Rühma juhtinud Jaanus Karm mõisteti 4,5 aastaks vangi.

Kurkse suurõnnetus - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm