Professionaalne amatöör (2008)

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Hollywoodis on kasumikindel žanr, mida vanasti nimetati filmiks filmist ja kinost, nüüd on hakatud kutsuma filmiks šõubisnisest. Räägitakse, et see žanr puhkeb eriti õide kriisiaegadel, viimati lahvatanud ennesõjaaegse suure depressiooni kestes. Eks nüüd saab seda  väidet kontrollida. Mulle ei tule meelde ühtki eesti mängufilmi selles žanris, dokumentalistikas on see teoseliik meil aga kenasti olemas: oleme teinud portreefilme meie suurtest režissööridest. Indrek Kangro on jätkanud seda rada, ent tema portreteeritav pole kuulsus, vaid läbilõike filmiinimene Jaan-Jürgen Klaus, pigem amatöör kui professionaal, kes on enda kohuseks võtnud Tartu boheemlaselu jäädvustamise.

Portreteeritav tutvustab ennast ja oma tööd ise. Näeme filmitegemist luuletajast Hannes Varblasest, teda on Klaus portreteerinud kodu näidates. Kangro on jälle Klausi portreteerinud, näidates teda kui Varblase-filmi tegijat. Niisiis, topeltvõte: Klaus filmib Varblast amatöörkaameraga ja „Professionaalse amatööri” operaator Kangro ülesandel (ilmselt profikaameraga) nii Klausi kui Varblast. Teame, et ainuüksi fikseerimine ei tee  teost. Kunst on see asi pluss midagi muud. Meie näeme ainult seda asja, „Professionaalne amatöör” ei anna oma suhtumist, ei ülenda ülesvõetut kunstiks, autoripanus on loid. Ka Klausi muud tegemised, keeleajakirja küljendamine jm, väärib lugupidamist, kuid film on liiga neutraalne ja aeglane. Amatöör Klaus loetleb professionaalile Katrin Laurile üles oma mitukümmend filmi, siin oleks võinud ometi peidus olla mingi autori riugas,  ent kahjuks ei ole. Katrin Laurigi kiidusõnad on tagamõtteta, üksüheselt mõeldud. Alles stsenaariumivõistluse väljakuulutamise ja Varblase-filmi nn presentatsiooni näitamisel tekib kurb iroonianoot, kuid seda mitte „Professionaalse amatööri” autori tahtel, vaid portreteeritava enda algatusel – ning see on jällegi üksnes fikseeritud.

Ometi on tööl väärtust ilmselt tuleviku jaoks, Tartu boheemluse raudvara on kenasti  jäädvustatud, lisaks Varblasele veel Grigori Lotman ja stuudio Tartu-film, vilksatab Priidu Beiergi oma viimase luulekoguga. Ka leiab vaataja filmist kasulikke olmeteadmisi, kuuleme, milline vedelik on kõige kahjulikum elektroonikale. Paraku jääb lahtiseks, kas õigem on Varblase versioon, et see on liköör, või Klausi väide, et see on kokakoola. Filmil on siiski oma rahavastane positiivne sõnum.“

Remsu, O. (2009). Tartu ja Tallinna boheemkond ning lotovõitjad: valitud palu dokumentaalfilmide sarjast „Eesti lood” ["Professionaalne amatöör", "Ars longa", "Jackpot"]. Sirp, 20. veebr, lk 13.

Professionaalne amatöör Jaan-Jürgen Klaus

Peategelane Jaan-Jürgen Klaus (28) on sündinud ja kasvanud Tallinnas, keeleteadlaste perekonnas. Oma temperamendi ja jutukuse olevat ta pärinud vanaisalt, kes on pooleldi lätlane, pooleldi mustlane. Peale keskkooli läks Jaan-Jürgen Tallinna sidekooli trükkali ametit õppima. Koolis kirjutas ta ennast inglise keele kursuse nimekirja nii suurte tähtedega, et teda hakati Suurmeheks kutsuma. Seda ei kannatanud Jürgen välja ja läks õige pea tööle pitsakarpe trükkima. Tööl harjutas ta trükivärvidega maalimist. Need värvid ei sobinud oma kiire kuivamise tõttu aga teps mitte sügavama kunsti tööks. Pealegi ärritasid tema ponnistused kaastöötajaid ja ülemust nii, et tal soovitati kunstikooli minna. 1998. aasta majanduskrahh ei lubanud trükikojal Jaanile pool aastat järjest palka maksta. Jaan vihastas ja läks nende soovitust kuulda võttes Tartusse maalimist õppima. Aastakese elas/õppis/ööbis ta Konrad Mäe ateljees. Seal nägi ta enda sõnul “igasugu asju”. Elas ta kokkuhoidlikult ja kõhu arvelt. Siis sai Tartu Ülikooli maaliosakonda sisse. Sai ka oma trükikojast saamata poole aasta palga korraga kätte. Võib öelda, et see oli Suurhetk Jaan-Jürgen Klausi elus. Suur unistus täitus. Ta sai osta endale videokaamera. Sealt algas tema aktiivne filmielu…

2002. aastal kohtus oma kauaaegse muusa Katriniga. Näljaperiood tuli lõpetada. Jaan müüs oma uhke margikogu maha ja üüris Annelinna 1-toalise korteri. Tüdruku perekonnaga suhted kõige paremad ei olnud, kuna klassivahe oli... suur. Tütarlast saab näha ühes unustamatus stseenis filmis „Erakpoeet Marko Kompus”.

2006. aastal lendas aga Katrin pesast välja ja Jürgen langes sügavasse masendusse. Käesolevaks ajaks on ta sellest üle saanud ja otsib koos sõbra ja fotograafi Tõnu Tammega uut muusamaterjali.Tõnu Tamm on teine kummaline nähtus Tartu linnas. Tema õpetab Tartu Kõrgemas Kunstikoolis seda, kuidas teha kilukarbist fotoaparaati (binhole kamera). Nendega liitub aeg-ajalt Lenin. Mees, kes on kunstitegemise ajutiselt ja hädasunnil kärneriameti vastu vahetanud.

Nende ja veel teiste meestega on loomisel MTÜ Tartufilm, mis peaks Tartus filmitegemisele kõvasti kaasa aitama.

Kõik oma tööd filmib ja nikerdab Jaan-Jürgen otsast lõpuni ise valmis. Mingist eelarvest ei ole mõtet rääkidagi. Ja siis korraldab ka tuttavate-sõprade abiga siin seal näitamisi (Lutsu teatrimaja, Von Krahl ja veel mõned kohakesed). Osaleb ka pisematel festivalidel. Kuigi Jaan elab Tartus, käib ta filme monteerimas isa töö juures Tallinnas. Tema enda sõnul on see hea põhjus isa näha. Jaan-Jürgen on üks väheseid Tallinnas üles kasvanud Tartu patrioote.
Allikas: EFI filmitoimik

Vaata lisaks:

Jaan-Jürgen Klausi filmilooming ETV kultuurisaates OP!