Maestro (2009)

Kalju Suur

Kalju-Hillar Suur (sündinud 18. veebruaril 1928  Tallinnas) on eesti fotograaf. Kalju Suur on Tallinna Fotoklubi ja fotogrupi Stodom (1964) asutajaliige.

Fotograafiaga tegeleb Kalju Suur alates 1956. aastast. Kalju Suure ulatuslik fotolooming on lisaks näitustele ja perioodikale avaldatud ka autori koostatud fotoalbumites. Peeter Toominga sõnul on Suur ise leidnud, et tema albumeid tuleb võtta nagu “järjejuttu”, kus fotod ei jää igaüks omaette, vaid iga foto on ikka seotud järgneva või eelnevaga. “Fotod liituvad üksteisega nagu katkematu jutustus, nagu lõppematu pildivoog ...” Ta on avaldanud ajakirjanduses ka artikleid. Lisaks sotsiaalsetele stseenidele ja aktidele eristuvad Kalju Suure loomingus omaette suure teemakogumina portreed kultuuritegelastest. Kalju Suur on pildistanud hulgaliselt ka poliitikategelasi. Ta on teinud palju pilte laulvast revolutsioonist. Sel teemal on olnud näitusi Riias, Vilniuses, Schwerinis, Brandenburgis, Pariisis ja Jyväskyläs ning mitmel korral Tallinnas. Kalju Suur on osalenud rohkem kui 150 rahvusvahelisel näitusel, tal on olnud 164 isiknäitust 16  riigis: Eestis, Austraalias, Kanadas, Prantsusmaal, Poolas, Soomes, Ungaris, Venemaal, Lätis, Leedus, Kasahstanis, Belgias ja mujal.
Lühendatult Vikipeediast, http://et.wikipedia.org/wiki/Kalju_Suur (30.04.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „„Maestro” on klassikaline portreefilm omapärasest fotograafist Kalju Suurest. Filmis keskendutakse vaid inimese tööle, välja oli jäetud portreteeritava isiklik elu ja see ei mõju puudusena. Umbes samasuguse mustriga on meil tegemist aktifotode puhul: nendel jäädvustatakse teatavasti inimese keha ja jäetakse kõrvale isiksus. Mõnikord pole mõtet üritada korraga tabada kaht kärbest. Kogu filmi hoiab ülal suur ja sügav, lausa  eksistentsiaalne vastandus: eakas mees ja aktifotod. Näeme alastipiltide vaatamist, ka nende tegemist koos modelli poseerimisega, kuid kõige rohkem on meenutamist. Räägitakse, et hallipäisena meenuvad mehele kõik kaunid naised tema elus, aktifotograafile on kallimateks tema teosed. Kalju Suure jutud algavad nn paljulubavalt, kuid lõpevad delikaatselt, sündsuse piiri ei ületata kuskil. (Ehk oleks võinud Suure monoloogid esitada ka subtiitritena, usun, et see poleks riivanud kedagi. Elu on elu.)

Need meenutused paljastavad vuih-moraali (Gustav Naani termin nõukoguliku puritaanluse ja silmakirjalikkuse kohta), neis väljendub vana kooli mehe härrasmehelikkus, millele annab tuge Suure komme daamide kätt suudelda, mis teatavasti on ainukese suudlusena puhtalt aseksuaalne tegevus, suudleja tunnustus naissoole selle olemasolu eest. Aktifotode  tegemine on üldjuhul samuti aseksuaalne tegevus, kaamera portreteerija ja portreteeritava vahel eemaldab kõik pinged. Piltidest endastki ei tohiks hoovata mingit erootilisust, nõnda on see lausa definitsioonina kirjas. Muidugi, vaatajaid on mitmesugused, mõned suured erutujad. Ka fotograafe on mitmesuguseid, ent Suure tööd, nagu me filmist näeme ja ehk varemgi teadsime, püsivad just definitsiooni raames: käsitlevad naise keha kedagi üles piitsutamata; nägu, kus ehk peegelduks olemus, on teisejärguline või puudub sootuks. /---/

Vastuvõtuparkettidelt muidugi katmata inimesi ei leia ja Suurgi on lisaks aktifotodele loonud kultuuritegelaste ja poliitikute portreid. Neidki on maestro jäädvustanud (kui lähtuda filmis esitatud piltidest) kuidagi aktifotolikult – inimestele hinnangut andmata, neid mingi mõtte ja väärtusega sidumata. (Erandiks on üks ammune foto Edgar Savisaarest Arnold Rüütli taga, see on Savisaare suhtes satiiriline.) Nagu paljudele naistele on olnud auasjaks olla Suure aktimodelliks, nõnda on pääsemine legendaarse fotograafi albumitesse olnud autahvlile tõstmise väärtusega teistelegi inimestele. „Maestro” on lahendatud mustvalgena ning seesugune valik on õige: vana mees, vana aparaat firmamärgina tema rinnal ja mustvalge film, milles õhkub retrohõngu, nagu ka filmi helitaustast, kunagi populaarsetest lauludest.“ /---/
Remsu, O. (2009). Vanamees ja naised. Sirp, 22. mai, lk 19.

Tiit Tuumalu: „Milline kadestamisväärne elaan ikkagi! Praegu tudisevad juba 20-aastasedki, rääkimata keskeakriisi künnisele jõudnutest, kellel lisandub veel kibestumus otsa. Ja millised maneerid – kui soliidne mees tegeleb daamiga, peab olema tähelepanelik ja rüütellik, nagu ütleb Suur, järjekordse daami kätt suudeldes.

Naisi, kes poseerivad tema kuulsatel aktifotodel, ei nimeta Kalju kunagi «paljaiks», nad on ikka «katmata». Kuidas üteldagi daami kohta «paljas», kui seda sõna kasutatakse nii «ränkades» väljendites nagu «põles paljaks» või «kisti paljaks». Just selline, ainuüksi sõnaline peenetundelisus olevat eristanud Suurt ka nondest isehakanud Suurtest, kes nõukaajal, fotoaparaat kaelas, moosisid Võsu rannas end Kaljuna tutvustades naisi paljaks võtma.

Ühesõnaga, Kalju Suur on vana aja või ka vana kooli mees. Ja Manfred Vainokivile («Valli baar» ja «Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan») sellised meeldivad. Vanamoodsad, üha kiiremini amokki jooksvale ajale jalgu jäävad, eristuvad. Mingit erilist nukrust ja südamlikkust kiirgab neist kõigist, justkui seisatuks aeg nende ümber, vähemalt hetkeks.

Õigupoolest on Vainokivi üks väheseid lüürilisi dokumentaliste, kes praegu seda põldu künnab. Tema poeetiline pildikeel, mis «Maestros» võtab mustvalge kuju, justkui Suure enda fotosid järgides, mängib valguse ja varjuga, laseb ajal hingata, seda tagant sundimata.

«Maestro» ei ole elulooline portreefilm, mis lööks vaataja ees valla fotograafi CV, kirjeldaks tema karjääri kujunemist ja tähendust. Isegi seda ei saa me otsesõnu teada, miks Kalju nonde aktifotodega siiani mässab, nagu film meile näitab. Või miks ta üldse nendega mässab. Rääkimata tema enda perekonnast. /---/

Vainokivi jaoks on siin oluline muu – Kalju Suur tõuseb tema filmis vaibumatu elujõu, iga hetke väärtustamise ja lõpuni elamise sümboliks. Naise ilu meeldetuletajaks.

Kujund, millega ta filmi kokku võtab, vihjab sealjuures saatusest suurem olemisele – on ju Kalju ikkagi lastekodus üles kasvanud poiss, kes kontrasti või ka kompensatsioonina vanemliku armastuse puudumisele on omandanud harvanähtava viisakuse ja galantsuse ligimeste vastu, nagu ka võrratu huumorimeele.
Tuumalu, T. (2009). Kinkige daamidele vähemalt kompvekke. Postimees, 15. mai, lk 13.

Aarne Ruben: „Mida oleks rohkem soovinud, on maestro tööde filosoofiliste taustade avamine. Entsüklopeedia fotoleheküljel on Suure kuulus töö „Liivakell” kõrvuti sellise tuntud, kuid eestlase silmale kaugeks jääva suurusega nagu Moissei Alperti „Pataljonikomandör”. Mis siis tegi „Liivakella” nii eriliseks ja veetlevaks? Arvestades asjaoluga, et „Maestrot” vaatavad ka tulevased põlvkonnad, oleks võinud selle nende jaoks lahti seletada. Meister ise oleks võinud seda teha! Liivakellas jookseb aeg pöördumatult ja ühtegi terakest ei saa tagasi selle ülakorpusesse. Nõnda hääbub ka ilu, kui juba on mööda lastud õige aeg, liikumine, mis toimub naise kehas, ka selles liivakella kitsaima koridori kujulises osas — see on aja sümbol, üks tugevamaid sümboleid XX sajandi fotokunstis üldse.“
Ruben, A. (2010). Figaro kuju ei olnud laest võetud. Teater, Muusika, Kino, nr 2, lk 95.