Elu lainetel (2011)

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Milline kaunis meri, milline kaunis rand, milline suurejooneline taevas! Peaaegu ehtne tuli. Vähemalt visuaalselt ehtne. Kõle kevadine rannamaastik, rohelus on veel tärkamata. Milline tasemel kaamera! Millised kirkad värvid! Loodust edastada Västrik oskab, seda teame varasemast. Aga sõnum? Mida on tahetud selle filmiga öelda?

Juuresolekuefekti Västrik loob, seda küll. Ilma juuresolekutunde loomiseta ei ole dokki. Vaataja viiakse Peerni sadamakülla, seal võib ta uudistada merd ja kalureid. Näppu ta ju tulle pista ei saa, kuid kõik on ehtne siiski. Kuidas nende kalurite nimed olidki? Vist nagu vennad. Vähemalt osa neist. Terve kalurite perekond. Kutsumus ruudus. Isegi kuubis. Milline ideaalne leid dokumentalisti jaoks. Ilus oled, Eestimaa! Ilus ka väljaspool Kilulinna, seal, kus püütakse räime.

Räimedest ja räimepüügist on viimasel ajal palju juttu, niisiis päevakajafilm. Jällegi kümnesse. /---/

Tiitrid ja subtiitrid on läinud vett vedama. Veidi need ju seletavad, mis ekraanil toimub, kuid paljud neist ei sobi pildi esteetikaga ning on üsna halvasti loetavad. Ma ei tunne tehnilisi üksikasju, kuid jääb mulje, et mõned neist on lisatud üsna viimasel hetkel ülepeakaela. Tiitrid on kahesuguse šriftiga, mis ei ole kuidagi õigustatud. /---/

Västrik on edastanud meile tüki ehedat elu, väga ehedat. Kalurid tema kaamera ees on loomulikud, veenvad ja usaldusväärsed. Tajume, et siin pole sohki tehtud, pole midagi lavastatud, pole kedagi pandud „vajalikku” juttu rääkima. Kaasa on tulnud ka kalurite ehe sõnapruuk. Saatemuusika sobib nagu rusikas silmaauku. Västriku filmis karjub dokumentaalsuse ürgjõud, tõde ja tõetruudust on siin küllaga. Ometi oleksin tahtnud panna pealkirjaks midagi sellist nagu „Kalurid ja kalakaitsjad”. Kuulakem ära teine pool! Audiatur et altera pars! Mul ei ole ametnikesse eriti sügavat usku, aga ma ei usu, et kalakaitse kiuste kaluritega norib. Praegu jääb filmist selline mulje. Või tüssab hoopis kalade kokkuostja Ott kalureid? Oleks pidanud sõna andma kalakaitsjatelegi, kuulama, mis põhjusel on kehtestatud väljapüügikvoodid. Loomulikult kvoodid kaluritele ei meeldi, nii on see alati olnud. Samuti mitte kokkuostja. Tegelikult püügikvoodi teema ei avanegi. Film jääb kuidagi rabedaks. Puudub autoritõde, mis selle tervikuks liidaks. Muidugi, ega see eluski pole kellelegi otsa ette kirjutatud ning selle liiga avalik esitamine toonuks filmi tsipa kunstlikkust ja pealetükkivust, aga ikkagi ... Autoritõde peab olema, mida selgem, seda parem. Ennekõike selgus! Pigem lihtsus kui peitusemäng.“
Remsu, O. (2012). Kalurid ja kalurid [dokumentaalfilmist „Elu lainetel"]. Sirp, 12. okt, lk 19.

Margus Mikomägi: „See film pakub pinget. Ja on miski, mis filmist filmi teeb, mis õhus on. Filmil on elu ja on oma dramaturgia.

Mehed. Västrik ütleb, et meri on magnet ja kes temaga kokku puutub, naljalt sellest ei vabane. “Nii ka minu filmi kangelased. Neli neist on pensionile lähenevad elupõlised meremehed. Nende isad ja vanaisad on olnud meremehed. Seega on nad geneetilised meremehed. Ka noorim meeskonnaliige on mitmenda põlve kalur. Samas on nad ka väikese küla elanikud. Ka see jätab oma märgi,” räägib Västrik.

Ta on tuntud kui loodusfilmide tegija ja ka see film on loodusfilm igatahes. Ja mis siis, et loodus kipub lõppema, kui inimesed seadusi teevad: “Kaks ööd-päeva tuleks [püügi lõpetamisest] ette teatada. Vene ajal ei olnud sihukest nöökimist kalurite kallal. Kuradi jama see on? Juunikuu on just räimepüügi kuu. Maailma tööd tee ära ja kalurile midagi ei maksa. 16 eurosenti kilost, Tartus oli kilo 1 euro 90 senti. Tahad või ei taha.” Elumere lained.

Räim on alates 2007. aastast Eesti rahvuskala. 2011. aastal püüdsid Eesti kalurid 22 000 tonni räime, 8500 tonni kastmõrdadega rannikumeres, 13 500 tonni traalidega avamerel. Pärast filmi maailma esilinastust Peernis ütlevad võrgumajast kohe lahkuvad naised (mehed jäävad) tegijaile vist kõige suurema kiituse: näed, saime ka teada nüüd, mis mehed merel teevad!

Tagasiteel ütleb Västrik, kes kino­koolis õpetab noori dokumen­taal­filmi tegijaid, et “Elu lainetel” on tehtud vaatlevas laadis. See laad tekkis 1960ndate alguses, selle kohta võeti kasutusele võrdlus “nagu kärbes seinal”. See tähendab, et operaatorit ei pea asjaosalised tähele panema. Sündmusi filmitakse neisse sekkumata.

“Tean, et suurem osa Eestist ei ole selline, nagu kirjeldavad oma klantslehekülgedel seltskonnaajakirjad. Pean seda tõsiseks tasakaaluhälbeks. Hea on, kui õnnestub ka elu lainetel ekraanile tuua,” võtab filmimees oma kogemuse kokku.

Peerni sadamas puhus tuul ja seal ei olnud ühtegi paparatsot.“
Mikomägi, M. (2011). Peerni küla lainetel tõttajad [dokumentaalfilmi „Elu lainetel" esilinastusest Peernis]. Maaleht, 8. dets, lk 33.