Tööprotsess Kehra sulfaattselluloosi vabrikus (1940)

Kehra paberi- ja tselluloositehas

Otsuse rajada Kehrasse moodne sulfaattselluloositehas võttis Eesti Vabariigi Valitsus vastu 1936. aastal. Eesmärk oli kasutada otstarbekalt ära Eesti metsaressursse. Tehase asukohaks valiti Kehra, kuna Jägala jõe näol oli kättesaadav tselluloosi tootmiseks vajalik vesi ning asulat läbis raudtee. Lisaks asus koht pealinnale suhteliselt lähedal.
Ehitamist alustati 1937. aasta kevadel ning pooleteise aasta pärast oli tehas valmis. See läks maksma 7,7 miljonit krooni. Tootmishooned laoti paekivist, tellistest laotud 90-meetrine korsten oli tol ajal Baltimaade kõrgeim. Sisseseade telliti enamasti välismaalt, üksnes aurukatlad valmis­tati kohalikus Franz Krulli masinatehases.

25. augustil 1938 saabusid Kehrasse erirongiga äsjavalminud tehast avama Eesti Vabariigi president Konstantin Päts, ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ja peaminister Kaarel Eenpalu. /---/ Avatud tehase omanik oli kaks aastat varem asutatud Eesti Metsa ja Tselluloosi Aktsiaühing, millest 90% kuulus riigile ning 10% eraisikutele, üks neist oli näiteks tolleaegne peakonstruktor Hermann Moring.

Tegemist oli suurima ettevõttega, mis esimesel iseseisvusperioodil Eestis rajati. Esimestel aastatel tootis tehas umbes 32 000 tonni tselluloosi aastas, see eksporditi põhiliselt USAsse ja Inglismaale.
Kui enne tehase rajamist oli Kehra raudteejaama ümbrusesse tekkinud väike asula peamiselt suvituspaik, siis pärast tehase avamist kerkis sinna töölisasula. Kehrasse jõudis elekter, sinna ehitati esimene koolimaja jne.

Sõjas sai tehas kannatada. Taganemisteel 1941. aastal hävitas Punaarmee olulised seadmed – kõrge korsten lasti õhku, see kukkus katlamaja peale ning purustas aurukatlad. Õhku lasti ka muid hooneid ja seadmeid. Saksa-ajal tehas taastati ning see alustas 1943. aastal uuesti tööd. Toodang viidi Saksamaale, kus seda kasutati nitrotselluloosi tootmisel. Tehases olid sel ajal tööl ka sõjavangid. Kui sakslased Eestist taganesid, oli neil kavas tehas koos raudteesillaga õhku lasta, kuid see ei õnnestunud. Kohe pärast sõda pandi tehas uuesti tööle. Tselluloosi asemel hakati 1950ndatel aastatel tegema jõupaberit. Kuna töölistele oli vaja elukohti, alustati elamuehitust. 1945. aastast sai töölisasulast Kehrast Anija vallast eraldiseisev alev.

Pärast Eesti taasiseseisvumist jäi 1992. aastal riigile kuulunud tehas seisma ning pankrotivara ostis kolm aastat hiljem Singapuri kompanii Tolaram Group. Siiani tegutsev Horizon Tselluloosi ja Paberi AS alustas tööd Kehras 1995. aastal. Kümme aastat tagasi, kui tehases avati pehmepaberi tsehh, viibis külaliste hulgas ka tookordne president Lennart Meri.
Koppelmaa, K. Kehra tehas sai 70-aastaseks, http://www.sonumitooja.ee/vanaleht/2008/St33/kehra.htm (12.05.2012).

Toonastest ajalehtedest

"Kehrasse ehitatava Eesti Metsa-ja Tselluloosi Ühingu sulfaattselluloosi vabrikule tuleb kõrgeim korsten Eestis, mis tõuseb maapinnast 90 m kõrgusele. Võrdluseks olgu tähendatud, et Tallinna kõrgeim korsten - linna elektrijaama oma  - tõuseb maapinnast pilvede poole kõigest 75 m.
Hiigelkorstna ehitustööd on praegu käimas ja nendega on jõutud 12 m kõrguseni. Korstnat ehitavad selleks spetsialiseerunud töölised. Korstna läbimõõt maapinnast on 9 m ja tipust 4 m, ehitamine neelab üle 500 000 telliskivi.
Hiigelkorsten Kehra vabrikule (1937). Uus Eesti, 12. sept, nr 247, lk 1.