Uue põhiseaduse maksmahakkamise tähistamine Tallinnas (1938)

Eesti Vabariigi kolmas põhiseadus kehtis de facto 01.01.1938 – 16.06.1940, de jure 01.01.1938 – 28.06.1992, mil rahvahääletus andis mandaadi neljandale põhiseadusele. 

Kuigi 1938. aasta põhiseaduse järgi oli „kõrgeima riigivõimu kandja rahvas“, siis tegelikkuses täiendas see 1934. aasta Eesti Vabariigi teist põhiseadust, mis oli loonud aluse autoritaarsele riigikorrale. Teise põhiseaduse olulisim eesmärk oli tugevdada valitsusvõimu parlamendi arvel. Vähendati Riigikogu koosseisu sajalt viiekümnele liikmele, kelle volitused muutusid suuresti formaalseteks. Märkimisväärselt suurenes riigivanema institutsiooni mõjuvõim: riigivanema pidi rahvas valima viieks aastaks, tal oli vetoõigus Riigikogu otsustele ning temast sai ka kõrgeim täidesaatev võim, samas kui valitsusest sai tema poolt ametisse kutsutav administreeriv kolleegium. Kuigi vormiliselt jäi Riigikogule õigus kontrollida riigivanema otsuste seaduslikkust, siis tegelikkuses hakkasid seadused kehtima alles pärast nende väljakuulutamist riigivanema poolt. Viimasel oli ka õigus muuta seadusandlust ainuisikuliselt välja antud seadusjõuliste dekreetide abil. Põhiseaduse jõustudes sai uueks riigivanemaks Konstatin Päts ning uued valimised pidid toimuma aprillis 1934. Ent märtsis korraldas Päts riigipöörde, kuulutas välja kaitseseisukorra ning andis välja valimiste edasilükkamise dekreedi. Valimisi ei toimunudki, Riigikogu tegevus peaaegu lakkas, Eestist sai üheparteiline riik ning kolmanda põhiseaduse jõustudes sai Pätsist Vabariigi president. Algas nn. "vaikiv ajastu", mil lisaks erakondade tegevuse lõpetamisele piirati ka mitmeid kodanikuõigusi ja trükisõnavabadust. Suleti mitmeid valitsuse suhtes kriitilisi väljaandeid ning asutati Riiklik Propagandatalitus.

1938. aasta põhiseadus säilitas autoritaarse riigikorra ning vastupidiselt valitsuse retoorikale seadustas juba varem kasutusel olnud võimu tsentraliseerivad praktikad. Olulisema muutusena jagati Riigikogu alamkojaks (80-liikmeline Riigivolikogu) ja ülemkojaks (40-liikmeline Riiginõukogu), kusjuures viimane koosnes riigivanema poolt nimetatud liikmetest, kõrgetest ametiisikutest ja omavalitsuste esindajatest. Samas kuna parteid olid keelustatud, siis oli ka Riigivolikogu põhimõtteliselt „kuulekas nukuparlament“. Teisteks olulisteks muudatuseks olid valimistsensuse tõstmine ning Riigivanema valimine Riigikogu koja ning omavalitsuste esindajate poolt (ühe kandidaadi puhul). Olulisemad seadused ilmusid endiselt presidendi dekreetidena. Uus põhiseadus sätestas küll kodanikuõigused, ent lubas neid piirata julgeoleku ja avaliku korra ning isegi kõlbluse huvides.

Kasutatud allikad:

Estonica, "Eesti Vabariigi kolmas põhiseadus", http://www.estonica.org/et/Eesti_riigikord_ajaloolises_arengus/Eesti_Vabariigi_kolmas_põhiseadus_de_facto_1938-1940,_de_jure_1938-1992/

Mäesalu, Ain; Lukas, Tõnis; Laur, Mati; Tannberg, Tõnu; Pajur, Ago, Eesti ajalugu, Tallinn: Avita 2001