Otsingutulemused

Kahekümne viie aasta kestel oli Lennart Meri elu ja looming tihedalt seotud Eesti filmindusega. Film kirjeldab tema soome-ugri rahvastest jutustavate antropoloogiliste dokumentaalfilmide “Veelinnurahvas” (1970), “Linnutee tuuled” (1977), “Kaleva hääled” (1986), “Toorumi pojad” (1989) ning “Šamaan” (1997) valmimislugu. Kasutatud on filmiekspeditsioonidel võetud fotosid, katkendeid raadio- ja telesaadetest Lennart Meri intervjuudega, tema enda videokaameraga salvestatud kaadreid, omal ajal filmidest välja jäetud lõike, kirjavahetust ja arhiividokumente. Kõnelevad Lennart Meri filmide kaasteelised, kolleegid ja sõbrad.

Vladimir “Boba” Sapožnini, kunagise tsirkusetähe seikluslik ja vastuoluline elukäik meenutab muinasjuttu. Boba oli Eesti juurtega imelaps, kes oli ühtviisi osav nii suuga trompetit ja havai kitarri imiteerides kui steppi tantsides. Ta oli oodatud esineja Euroopa kuulsaimates kabareedes, isegi kaugel Ameerikas. Tunnustatud tsirkuseartistina rändas ta läbi kogu maailma, kuid särava ja lõbusa koore all oli peidus tõsine kunstnik, kes ei leidnud virtuoosse viiulikunstnikuna piisavalt rakendust. 80 esinemisaasta jooksul jõudis Boba publikule kummardada nelja erineva riigikorra ajal – tsaariajal, esimeses Eesti Vabariigis, Nõukogude Eestis ja tänases vabariigis.

Eestis pole kunagi olnud oma tsirkust. Pole tsirkusetraditsiooni ega ka tsirkusekultuuri. Aga meil on Lauri Viikna. Tema sooviks on luua Eestis ka lõpuks oma tsirkus. Tsirkus Estonia! Paraku ei ole selleks soodsad ei üleüldine meelestatus ega majandusolud. Lisaks majanduslikule kitsikusele kimbutavad Viikna tsirkust ka loomakaitsjad, kellele ei meeldi, kuidas tsirkuses loomi koheldakse. Energilised noored loomaõiguslased sõidavad tuuril sabas ja korraldavad tsirkusetelgi juures pikette, kutsudes üles tsirkust boikoteerima. Nii on ka politseil asja tsirkusetelgi juurde. Füüsilist vastasseisu annab lahenda, aga kuidas tulla toime lepitamatu maailmavaatelise vastasseisuga?

Suures tehases töötavad koos eestlased, venelased, ukrainlased ja hiinlased. Eri rahvustest ja erineva kultuurilise taustaga inimesed on töökeskkonnas sarnased, ometi on neist igaühel oma lugu. Ka Viktor Bazarov ja Pjotr Mjagkov on sattunud töökoha otsingutel Eestisse, aga mõlema mehe hing igatseb kodumaale tagasi.

Tahtejõulised ja vitaalsed veteranujujad ei soovi vanadust veeta kiiktoolis "tiksudes" ning seebikaid vaadates. Nad rokivad mööda maailma ringi ja võidavad medaleid, näevad nooruslikud välja ning nende hoiakud on elujaatavad. Üksteisele ollakse toeks mitte ainult treeningutel, vaid ka igapäevaelus. Kuigi enda sõnutsi jäädakse kogu eluks sportlasteks, ei spordita vaid medalite pärast. Sport on eelkõige elukvaliteedi kasvatamise ja elu pikendamise vahend.

Nagu öeldakse, ripub inimese elu juuksekarva otsas. Iga hetk, iga sekund, esimesest hingetõmbest viimaseni, öösel ja päeval, suvel ning talvel, haiguses ja tervises võib see juuksekarv katkeda. Selleks pole kuigi palju vaja. Usaldustelefonile helistamine on inimestele viimaseks lootuseks ja sidemeks maailmaga. Depressioon, üksindus, lootusetus, väljapääsmatus – need on kõnede põhiteemad. Usaldustelefoni nõustajad on tähelepanelikud kuulajad ja muremõtete hajutajad. Nad on otsekui head inglid, kes kutsuvad minejaid tagasi elule.

Iidsetest aegadest on inimesed ihu- ja hingehädade ravimiseks kasutanud taimi. Nende hulgas on nii kõrgusse pürgivaid puuhiiglasi kui maadligi rohuraasukesi. Otsime neid päikeseliselt niidult, rannalagedalt, koduaiast, soo ja raba avarustelt, ürgmetsa hämarusest. Hästi lähedalt vaadates avaneb taimede ja loomsete eluvormide side ja vastastikune sõltuvus, selle mõju elu kui terviku olemasolule ja looduse hunnitu ilu. Teejuhiks on Tartu Ülikooli farmakognoosiadotsent Ain Raal.

Õnnetud ja õnnelikud Eestis aastal 2010. Kunstnik Minna Hint on aastaid laias maailmas õnne otsinud. Tagasi koju tulles näeb ta, et enamik tema sõpru, noored inimesed, on mustas masenduses. Samal ajal alustab Eestis tegevust maailmas ainulaadne Õnnepank, mille eesmärk on teha kõik eestlased õnnelikuks. Mis on eestlase jaoks õnn, kuidas saada õnnelikuks ja õnne hoida?

Lihtsa Eesti maapoisi Kaido Höövelsoni, võistlejanimega Baruto katsumusterohke teekond Jaapani sumo suletud maailma. Tema kiiret sumokarjääri saadab fännide imetlus nii Jaapanis kui ka kodumaal ja kuulsus, mida on raske kanda. Film aitab Kaido silmade kaudu näha Ida ja Lääne kultuuride erinevusi läbi sumo traditsioonide, rangete rituaalide ja hierarhia. Autor hakkas Baruto tegemisi jälgima 2005. aastal, nelja aasta sisse mahtus nii tõuse kui langusi, uskumatuid saavutusi kui ka ootamatuid tagasilööke, muutusi nii professionaalses kui isiklikus elus. Kuidas suudab Kaido harjuda võõra kultuuriga, saada üle koduigatsusest, vastu pidada ja iseendaks jääda?

Mänguline dokumentaalfilm räägib ühest veidrast infosõjast 1980ndate Eesti NSVS, mil totalitaarne võim seisis vastamisi popkultuuri kangelastega. Ja kaotas. Toonaste laste maailmapildi kujunemisel etendas lääne popkultuur üliolulist, ent nüüdse pilgu jaoks veidrat rolli. Aknaks unistuste maailma oli Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon, mida võimukandjad ei suutnud kuidagi keelustada. Paralleelselt poliitilise põnevikuga kulgevad lavastatud lood, mis põhinevad tol ajal üles kasvanud laste mälestustel. Filmtegijad pakuvad humoorika käsitluse lähiajaloost, kus segunevad luuremängud ja inimlik tragikomöödia.