Otsingutulemused

Dokumentaalfilm võtab kokku Tartu Ülikooli rahvakunstiansambli 70 aastase ajaloo. See on Eesti üks legendaarsemaid tantsukollektiive, mis Nõukogude ajal esindas mitte ainult Tartu Riiklikku Ülikooli ja Tartu linna, vaid tervet Eesti NSVd. Oma kõrgajal esines ansambel Moskva olümpiamängude avamisel (1980) ning etendas peaosa Moskva Kesktelevisiooni jaoks vändatud filmis “Elavad mustrid” (1970, rež Andres Sööt).

19-20. sajandi vahetusel rändas Eestimaalt Siberisse tuhandeid ümberasujaid, sealhulgas umbes 5000 setot. Siberi setode suurimaks keskuseks kujunes Haida küla Krasnojarski krais. 2012. aasta aprilli lõpus viis järjekordne uurimisretk Haida külla pärimust koguma eesti folkloristid Anu Korbi ja Andreas Kalkuni. Vahur Laiapea jäädvustab kohtumisi külaelanikega. Setu memmed jutustavad oma elust, joovad samagonni ja leelutavad laulda. Haida külas on algamas ka ettevalmistused 9. mai võidupühaks: koolis harjutatakse võitu ülistavate luuletuste lugemist.

Viiendat põlve seto laulik Valli on elanud juba üle 40 aasta Tallinnas. Oma igapäevase kontoritöö kõrvalt jätkab naine esivanemate traditsiooni - ta laulab ja mängib pilli edasi. Valli tajub teatavat identiteedikriisi, sest pealinnas on setu kultuuriga tegelemine suuresti kunstlik ja forsseeritud. Naise unistuseks on kutsuda Petserimaal asuvasse lapsepõlvekoju oma vanavanaema, tuntud setu lauliku Martina Iro kogu suguvõsa. Ta tahab korraldada ühe õige mälestusürituse, kus vanad setu kombed taas kord ausse tõsta.

Igal inimesel ja igal keelel on oma elukaar – sünd, elu, võimalik hääbumine. Eesti keele üks lähim sugulaskeel, liivi keel on elava suhtluskeelena otsa saamas. Aastatel 2009-2010 kohtus Tartu Ülikooli emeriitprofessor, keeleteadlane Tiit-Rein Viitso teadaolevalt viimaste inimestega, kelle jaoks liivi keel on olnud emakeel: Viktor Berthold Liepājast, Erna Vanaga Ventspilsist ja Grizelda Kristiņ Toronto lähedalt Kanadast. Helsingis kohtus professor Viitso ka teeneka liivi keele uurija Seppo Suhoneniga. Sellest liivikeelsest filmist kujunes hüvastijätt liivlaste kultuurimälu kandjatega – valmimise hetkeks 2011. a kevadel oli inimestest, keda külastati, elus veel vaid 101-aastane Grizelda Kristiņ.

Urbaniseeruva inimese ja looduskeskkonna suhted muutuvad üha probleemsemaks. Võibolla on ülemaailmne keskkonnakriis linnastuva elukeskkonna kriis, meie harjumuste, ootuste ja väärtuste kriis? Film peegeldab harjumuspärase maailma lõppemise aimdust New Yorgi alati pulseerivatel tänavatel; Türgis, iidses Hasankeyfis, mille ajalugu ulatub linnakultuuri algusaega, vanasse Mesopotaamiasse; Kambodža südames laiuva Tonlé Sapi järve kalurikülades ja Freiburgi ultramoodsas ökolinnaosas Lõuna-Saksamaal Vaubanis. Neli maailma paika, neli näidet sellest, kuidas inimene muudab keskkonda ja keskkond mõjutab omakorda inimest ja tema identiteeti.

Luuletaja Hando Runneli 2009. aasta suve hetked ja matkad Eestis. Enamasti on need Eesti ajaloo või kultuurilooga seotud kohad: alates Villem Reimani elukohast Kolga-Jaanis kuni Tartu ülikooli kohvikuni. Runnel võtab oma retkedele kas vaimus või ilmsi kaasa talle olulisi inimesi: Uku Masing, Hendrik Adamson, Jüri Matjus, Hannes Varblane, Vello Salum, Peeter Olesk jt. Filmis nähtava ja kuuldava mosaiikseist katkeist kujuneb Runneli vaimsuse üldilme, avaneb selle põhigi. See muide oligi Andres Söödi salaeesmärk ja -huvi, kui ta kaamera haaras ja ühes Hando Runneliga ühel ilusal suvel hulkuma läks.

Dokumentaalkaadrid, fotod ja erinevaist arhiividest pärinevad salastatud toimikud aitavad taasluua sündmusi J. V. Jannseni eestvedmisel korraldatud I ülemaalisel laulupeol 1869. aastal, nõukogulikust ideoloogiast survestatud XII laulupeol 1947. aastal ja sajandipikkuse laulupeotraditsiooni tähistamiseks peetud XVII juubelilaulupeol ning sellest valminud Jüri Müüri dokumentaalfilmi sündi, selle toonast tsenseerimist ja taastamist ligi nelikümmend aastat hiljem.

Film tutvustab islamit ja Eesti kontakte islamiga minevikust tänaseni ning seda levitatakse koos 2008. aastal ilmunud raamatuga "Islam Eestis".

Maalikunstnik Valdemar Väli (1909 – 2007) elulooülevaade ja üksikasjalik tutvustus tema rikkalikust portreeloomingust, millega ta on ennast jäädvustanud eesti kunsti ajalukku. Samuti antakse ülevaade maastikest, linnavaadetest ja kompositsioonidest kogu loomingu ulatuses. Valdemar Väli loomingut analüüsivad kunstiteadlased Mai Levin ja Leo Gens.

Sarmikas dokumentaal sõjajärgsetel aastakümnetel Ülo Soosteri ümber koondunud Tartu kunstnikerühmast. Valve Janov, Kaja Kärner, Silvia Jõgever, Lembit Saarts ja Heldur Viires olid esimene generatsioon Pallase vaimsusest välja kasvanud kunstnikkonnast, kel tavapärane enesetäiendusvõimalus Pariisis jäi alanud teise maailmasõja tõttu kogemata. Selle asemel veetsid Saarts, Viires ja Sooster aastad 1949 – 1956 Nõukogude vangilaagrites. Väga erinevaist isiksustest kujunenud sõpruskonna lugu joonistub välja pikkadest rahulikest monoloogidest. Eakate kunstnike mälestuskildudest kujuneb terviklik lugu ühe kunstipõlvkonna saatusest.