Otsingutulemused

Oksana, Anna, Tatjana ja Marina on sõjas, igaühel oma motiiv, oma saatus. Naised, kelle elusid, nagu ka paljude teiste, muutsid 2014. aastal Kiievis Maidani väljakul alguse saanud rahutused. Naiste lahinguteekond kulgeb filmis läbi mitme aasta ja aastaaja, sinna mahub nii igapäevatoimetusi kui ka karme olukordi kuulirahe all. Mis üldse ajendab naisi sõtta minema? Millesse nad usuvad ja loodavad? Mis hinnaga rindejoonel vastu peavad? Ivar Heinmaa dokumentaalfilm on 2014. aasta kevadel puhkenud sõjast Ida-Ukrainas naiste pilgu läbi. Filmis on nii südamevalu kui vihkamist, armastuse purunemist, valesid otsuseid, kuid ometi ka lootust uuele elule, isegi surma halastamatu palge ees.

Tekstiilikunstnik Anu Raud naudib väga elu vanaisa talus Käärikul. Ta pole kunagi mõelnud seal millegi lammutamisest lihtsalt sellepärast, et see on vana. Või muutmisest muutmise pärast. Talle meeldib, kui teda ümbritsev on täis tipitud elu. Anule meeldivad ka väikesed asjad - need lihtsalt sobivad maale. Ta ihkab näha väikseid teid ja väikseid külasid. Ta leiab, et väikestes kohtades võivad inimesed kasvada palju suuremaks kui suurtes. Ja suuremates kohtades jäävad tema arvates inimesed lihtsalt väikeseks. Mõtlemiselt. Film inimese juurtest ja latvadest, unistusest ja vajadusest midagi endast maha jätta, hävimatutest väärtustest ja väikeste asjade võlust.

Vanemad viivad oma võsukesed maale vanaema juurde. Linnalapsed saavad hingata värsket õhku, leiavad endale sõbrad ning tutvuvad ebamugava füüsilise tööga. Kui laste teed ristuvad kadunud mõisahärra päevikuga, kus sees krati valmistamise õpetus, otsustavad nad pikemalt mõtlemata väärt koduabilise vanaemale sünnipäevaks kinkida. Aga maal on samal ajal toimumas sotsiaalmeedia-revolutsioon. Uus digitaalselt ühendatud noorus on asunud vana amortiseerunud vallavõimu välja vahetama. Suures hirmus iseenda lõpu ees teeb vana reaalsus kõik, mis suudab, et püsima jääda. Loodusseadused, saatus ja karma juhivad aga kõik teed omavahel risti ning tuleb see, mis tulema peab.

Portreefim vanast filmitegijast, kes vaatab tagasi kadunud ajale, filmidele, mis teda saatnud, ja kaaslastele, kelleta poleks seda kõike olnud. See on üks tahk Eesti esimese sõjajärgse põlvkonna loost ja omapärase eesti dokumentaalfilmi sünnilugu. Film elust, mälust ja kultuuri katkematusest. Peep Puks on teinud režissöörina 61 tõsielufilmi ja autorina ligi 40 telesaadet. "Vaadates tema filme 1969. aastast peale, mõistan korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse ja nii loomulikult", kirjutas filmikriitik Jaan Ruus temast. "Sest uurides rahva elamise jõu allikat, on Puksil õnnestunud seda eestluse elujõudu oma filmides peegeldada. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allikad."

Lapšelapsed tulevad suveks maale Vanamehele külla. Idüllilisest suvepuhkusest vanaiša juures on asi kaugel, sest Vanamees ruunab karmi maa tööga nii lapsi, kui ka oma lüpsilehma. Jõmpšikad ei mõista maaelu kombeid ja põhjustavad hinnatud lehma põgenemise. Nüüd on Vanamehel ja lastel aega 24 tundi, et leida lehm üles enne, kui lüpsmata udar plahvatab ja piimatuumakatastroofi põhjustab. Vanamees ja lapšed alustavad armutut võidujooksu ajaga, sest udar tuleb kahjutuks teha enne, kui saladuslik Piimavana lehma taevasele heinamaale läkitab. Sellel teekonnal jõuavad meie kangelašed silmitsi seista veel maaelu põlgavate hipsteritega, metsakollidega, meeleheitel saekaatrimeestega ja kõhukinnisuse käes vaevleva õgardist karuga.

Lumises ja üksildases paigas keset eesti metsa elab Marti oma rutiinset elu. Teda painavad minevikus tehtud halvad otsused, mistõttu ta on inimestest võõrdunud ja temas pole eluvaimu. Mehe sõber, kohalik poepidaja Kalev üritab Martit veenda minevikust lahti laskma ja eluga edasi minema. Pärast tavapärast poeskäiku leiab mees oma ukselävelt noore naise Irene. Samal ajal märkab Kalev oma poe ees kahtlaseid võõraid. Teda ähvardavast plaanist teada saanud peab Marti otsustama, kas sõlmida iseendaga rahu või kannatada tagajärgede all.

Ida-Virumaa väljasurnud kaevandusasulast on viimase paarikümne aasta jooksul lahkunud enam kui tuhat elanikku. Täna on Sirgala kortermajades aastaringselt elamas alla 20 inimese. Filmi üks peategelane, 85-aastane Anna elab ja toimetab Sirgala neljakorruselises kortermajas, kuhu peale tema on tänaseks elama jäänud vaid üks elanik. Lagunenud majade vahel valitsevat kummituslikku aurat vürtsitab omamoodi Sillamäe sotsiaaltöötaja Galina, kes rajab Sirgalasse Norra kirikuliikmete toel sotsiaalkeskust. Põimuvad Sirgala minevik ja tänapäev, karm reaalsus ning suurejoonelised tulevikulootused.

Dokumentaalfilm jutustab Käru vallas asuvast eeldatavalt vanimast tegutsevast eesti pereklubist, mis tähistab 2017. a. oma 40. sünnipäeva. Pereklubi on koht, kus viiakse läbi erinevad pidusid, kus enamasti saavad kokku lihtsad maainimesed. Klubis on hetkel viis laudkonda, kes järgemööda valmistavad ette ja viivad läbi Kerro pereklubi üritusi. Traditsiooniliselt koosnevad laudkonnad peredest ja peale kasvavatest põlvkondadest. Pereklubi tegevus peegeldab kaasaegset maaelu, selle rõõme ja ohte, argi- ning pidupäevi, suhteid erinevate vanusegruppide, vanemate ning nende laste ja lastelaste vahel. Filmis tutvume põhjalikumalt kolme peategelasega, kes esindavad erinevaid põlvkondi. Kuulame nende lugusid ja jälgime nende tegemisi pidude ajal. Läbi Kerro klubi kroonika näeme, milline ...

Kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni 1991. aastal tegutses Pähkla külas Saaremaal kolhoos, mis andis tööd pea kõigile külaelanikele. Kolhoosis töötas traktoristina ka Lembri Uudu. Pärast kolhoosi lagunemist kaotas suurem osa külaelanikest oma töö ja Uudu suri. Vahel aga juhtub nii, et inimese tegelik elujõud tuleb välja alles pärast tema surma. Lembri Uudu suri ära nii õigel ajal, et temast sai kangelane, kes hoiab siiani külaelul hinge sees ja kolhoosi koos.

Dokumentaalfilmis jälgitakse kahe kooli elu Myanmaris (varem tuntud Birmana). Kauge külakool tegutseb juba mõned aastad ja on suutnud muuta külaelanike umbusku hariduse suhtes. Suurlinnas tegutsev maailma suurim kloostrikool on õppeprogrammi toonud moodsas ühiskonnas vajalikke oskusi. Iidsele budistlikule traditsioonile toetuv haridussüsteem on sajandeid kirjaoskust tähtsaks pidanud, kuid keskaegsed õppemeetodid on jäänud ajale jalgu. Nüüd sõltub kõik inimestest, kas nad suudavad tarkusele anda uue hoo.