Otsingutulemused

Tahtejõulised ja vitaalsed veteranujujad ei soovi vanadust veeta kiiktoolis "tiksudes" ning seebikaid vaadates. Nad rokivad mööda maailma ringi ja võidavad medaleid, näevad nooruslikud välja ning nende hoiakud on elujaatavad. Üksteisele ollakse toeks mitte ainult treeningutel, vaid ka igapäevaelus. Kuigi enda sõnutsi jäädakse kogu eluks sportlasteks, ei spordita vaid medalite pärast. Sport on eelkõige elukvaliteedi kasvatamise ja elu pikendamise vahend.

Nagu öeldakse, ripub inimese elu juuksekarva otsas. Iga hetk, iga sekund, esimesest hingetõmbest viimaseni, öösel ja päeval, suvel ning talvel, haiguses ja tervises võib see juuksekarv katkeda. Selleks pole kuigi palju vaja. Usaldustelefonile helistamine on inimestele viimaseks lootuseks ja sidemeks maailmaga. Depressioon, üksindus, lootusetus, väljapääsmatus – need on kõnede põhiteemad. Usaldustelefoni nõustajad on tähelepanelikud kuulajad ja muremõtete hajutajad. Nad on otsekui head inglid, kes kutsuvad minejaid tagasi elule.

Õnnetud ja õnnelikud Eestis aastal 2010. Kunstnik Minna Hint on aastaid laias maailmas õnne otsinud. Tagasi koju tulles näeb ta, et enamik tema sõpru, noored inimesed, on mustas masenduses. Samal ajal alustab Eestis tegevust maailmas ainulaadne Õnnepank, mille eesmärk on teha kõik eestlased õnnelikuks. Mis on eestlase jaoks õnn, kuidas saada õnnelikuks ja õnne hoida?

Portree kahest hiliskeskaeas fimimehest, Krsitjan Svirgsdenist ja Edvard Ojast, kes on olnud aastaid tuntud tegijad, aga nüüd jäänud konkuretnsist kõrvale. Hinnatud filmioperaatorid Kristjan ja Edvard on olnud kolleegid-konkurendid pea 40 aastat, nüüd lähevad nad teineteisele külla. Kohtuvad nad omavahel harva, aga kui kohtuvad, kisub aasimiseks ja tülikangutamiseks. Ometigi on meeste ärplemises ja tögamises vennalikku soojust.

Sündides ja kasvades saame ellu kaasa vaimse kaardi, mille abil oma saatust kujundame. Kaart ja elu meie ümber ei pruugi alati kooskõlas olla. Kaart võib olla kirevam kui elu, elu võib osutuda keerulisemaks kui kaart. 50-aastane Eric jõudis noore mehena olla Eesti NSV-le kuulsust toonud JUKU kooliarvuti loomise juures ja elada läbi hingeseisundi, mida kutsub kirgastumiseks. 1995 läks ta elama hooldekodusse. 2008. aasta hingedepäeva õhtul süütab Eric hooldekodu toas küünlad lähedaste mälestuseks ja paneb mängima Carl Orffi Carmina Burana. On viimane õhtu hooldekodus. Järgmisel päeval sammub Eric iseseisva elu poole. Neid samme mahub ka filmi.

Alar Sudak, kunstnikunimega Elaan on Eesti teatri igavesse üksildusse määratud don Quijote. Sudaku unistus saada näitlejana ametlikult tunnustatud pole määratud täituma. Mees on neli korda lavakunstikooli ja ka mujale tulutult sisseastumiskatseid teinud. Vanatestamentlik lugu hea südamega saatanast, veesõjast, vastamata teatriarmastusest, kohtuõigusest ja kogukonna kättemaksust, mis kestab üle põlvkondade ja erinevate riigikordade. Saatus, millest Elaan ei suuda ka ise lahti lasta, kuna selles on nii palju draamat, milleta tema näitlejahing elada ei saa.

Väikesele, suletud kogukonnaga Ruhnu saarele asub tööle noor õpetaja Kadri. Tema peamiseks ülesandeks saab õpetada kõige pisemaid lapsi 1. ja 2. klassis, mõlemas käib üks õpilane. Samal ajal püüab Kadri sisse elada saare ellu ja mõista isolatsioonis elavate külaelanike kummalisi kombeid ning väikesi veidrusi.

Karksi-Nuia mehe Herbert Sepa vanus passis on 83 aastat, aga see on ka ainus asi, mis teda enamiku samaealistega seob. Herbert seisab pea peal, jookseb, teeb jõuharjutusi ja teivashüppes on ta Eesti parim omavanuste seas. Veteranide kergejõustikuvõistluste Euroopa hõbe on tal taskus, kuid ta unistab maailmameistritiitlist. Ta on veendunud, et kui piisavalt harjutada, ei ole tal terves maailmas vastast.

Peteri tuleb tagasi vanematekoju, et paluda vend Jakobilt abi oma võlgade likvideerimiseks. Vend keeldub, sest selleks tuleks maha müüa vanaisa mets. Nii põrkuvad kaks maailma — küla ja linn, väljasurev ja pulbitsev. Loo arenedes vahetavad vennad mõneski mõttes pooled, hindavad oma senise elu ümber. Peter jääb maale ja Jakobi otsustab linna minna. Elu tänases Eestis, kus maaelu kaob: poed, bussiliinid, koolid pannakse kinni, inimesed peavad linnadesse või vallakeskustesse kolima. On metsaküla ja koolimaja, kodu ja lapsepõlv. On viis õnne otsivat inimest. On õnn. Alati seal, kuhu viimasena vaatad.

Moskva režissööri Aljona Polunina dokumentaalfilm vaatleb Venemaa 2008. aasta presidendivalimisele eelnenud kirglikku aastat läbi poliitilise opositsiooni võitluse. Sündmused algavad 2007. aasta hakul, endised marurahvuslikud radikaalid (limonovlased) muutuvad Putini ja Medvedevi võimule vastanduva liikumisena arvestatavaks jõuks. Ühinenud opositsiooni Teine Venemaa katse võimule tõusta kukub aga läbi, presidendiks valitakse presidendiks Medvedev. Kaks peategelast, Anatoli ja Andrei, võiksid olla mässajate ja revolutsionääridena juba veterani staatuses. Nende kompromissitus võib neid viia kas barrikaadidele või kloostrisse, kuid mitte iialgi koostööle võimuga.