Otsingutulemused

Polaaruurija Eduard Toll ja tema traagiline ekspeditsioon Sannikovi maale.

Sadamakäras ja merevaikuses, ookeanitormis ja rannikujääs valminud film jutustab kaugsõidu argipäevast ja meestest, kes sõidavad sel laeval. Murmanski merelaevanduse kaubalaeval Pavlik Lariškin tegid filmimehed kaasa reisi Kanadasse.

NSV Liidu kesktelevisiooni tellimusel valminud filmis antakse ülevaade muusikateatrite Estonia ja Vanemuine lavastustest ja tutvustatakse tollaseid nimekaid ooperi– ja balletiartiste ning lavastajaid. Ekraanil Juta Lehiste, Juris Žigurs, Tiit Kuusik, Hendrik Krumm, Neeme Järvi, Endel Ani, Mare Puusepp, Einari Koppel, Erich Kõlar, Kaarel Ird, Ülo Vilimaa, Regina Tõško, Jelena Poznjak, Arvo Pärt, Mai Murdmaa,Tiiu Randviir jt.

Arhitekt Mart Pordi stsenaariumi järgi tehtud pedagoogilise paatosega film uuest sõnast Nõukogude Eesti arhitektuuris. Lapsesuine, püüdlik ja kaunis reporter esitab kerge muusika saatel kujuteldavale intervjueeritavale küsimusi ehitustehnoloogiate ja uute ehitiste kohta. Sõna saavad ka arhitektid Raine Karp, Ilmar Bork ja Jaan Pärniku.

Dokumentaalfilm nõukaaegse nn „seitseaastaku“ suurehituse – Balti Elektrijaama esimese etapi ennetähtaegse käikulaskmise nimel töötavatest inimestest ning ülevaade erinevatest tööoperatsioonidest ehitusel.

Aastal 1952 - stalinismi kõrgajal - tähistati Tartu ülikooli rajamise 150. aastapäeva, võttes aluseks 1802. a Aleksander I poolt kinnitatud asutamisakti. Tegelikult loeb Tartu Ülikool oma asutamise alguseks Rootsi kuninga Gustav II Adolfi 1632. aastal kinnitatud asutamisürikut, mille nõukogude võim arvestamata jättis. Film tutvustab Tartu ülikooliga seotud teadlasi ning eesrindlikku õppetööd nõukogudeaegses marksismi-leninismi vaadete järgi joondunud ülikoolis.

Eduard Wiiraltit (kodanikunimega Eduard Viiralt, 1898 – 1954) peetakse kunstiajaloos 20. sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks. Kunstniku rahutut ja käänakulist elu peegeldab tema kunst: filmi objekt ja põhiline väljendusvahend on kunstilooming ise. Wiiralti graafikat tõlgendavad subjektiivse kunstnikupilguga Ott Kangilaski, Ülo Tambek, Rein Maran ja Anti Marguste. Oluline roll on Marani kaameratööl ja Marguste muusikal. Graafiliste lehtede algupärandid pärinevad Eesti Riiklikust Kunstimuuseumist ja kunstikoguja Alfred Rõude erakogust.

Kuidas jutustada kunstnikust, kes elas 100 aastat tagasi? Võib-olla räägib kunst ise oma loojast ja sellest piisab? Mis on meie jaoks tähtsam – inimene ise, tema maailm või tema looming? Heino Elleri elulugu avaneb läbi tema abikaasa Ellu Elleri käsikirjaliste ülestähenduste. Heliloojat ja õpetajat meenutavad Heljo Sepp, Valter Ojakäär, Jaan Rääts, Arvo Pärt, Ivalo Randalu, Avo Hirvesoo, Olev Sau, Alo Põldmäe, Igor Garšnek, Jaak Ojakäär, Eri Klas, Tõnu Kaljuste. Kõlab Elleri muusika, näeme arhiivikaadreid ja fotosid Heino Ellerist ja tema ajast. Dorian Supini muusikaline eluloofilm heliloojast ja õpetajast Heino Ellerist on ühtlasi ka eesti kultuurilugu oma dramaatiliste ja helgete hetkedega.

Manfred Vainokivi vaatemänguline mõtisklusfilm loomisest ja loojatest, kunstitegemise ilust ja valust. Andrus Kivirähu näidend „Papagoide päevad”, millega teatritrupp filmis proove teeb, käsitleb neidsamu teemasid. Vaadeldakse mitte niivõrd lavastuse sündi, kuivõrd selle protsessi peegeldumist osalistes ja ümbritsevas ruumis. Lausekatked, paokil uksed, pimedad koridorid, valgus ja varjud, näitlejad laval ja eneseunustushetkel, lavastaja soleerimas kui dirigent, kes ootab kokkumängu õiget kõla.

Film põhineb kalurite vestlusel, põhiteemaks on 1980. aasta sügisel Saaremaa rannikul Ariste lahes karidele sattunud Kreeka kaubalaev Volare, mida hoolimata katsetest pole õnnestunud madalikult kätte saada.