Otsingutulemused

Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kus on kirjas reaalsed sündmused ja isikud Vahingu enda subjektiivses interpretatsioonis. Seal kajastatakse Tartu kultuurielu, armuseiklusi, boheemlikke olenguid ja vaimseid otsinguid. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piirideületamine. Kunsti ja elu vahel Vahing selget piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. Sellist provotseerimist nimetas Vahing Spieliks ehk mänguks. Me näeme loojat, kes on teinud disharmooniast endale inspiratsiooniallika, kes "tunneb armastuses suurimat piina". Hirmu end armastuses kaotada. Inimest, kes tajub armastuse suurt jõudu ja vastab sellele alateadlikult disharmooniga. Vahingu päevaraamatu läbivaks teemaks on elu ohverdamine kunsti nimel. Elu, kus põleb ära olme, ...

Eesti haiglates tehakse vereülekanne ligi 20 000 patsiendile aastas. Lühike dokumentaalfilm jutustab Eesti vereteenistuse kaheksakümne aasta pikkusest põnevast ajaloost; see on lugu vereloovutamise headest ja kasulikest omadustest ning selle elupäästvast vajadusest. Vaatame, kuidas on muutunud vereloovutuse tehnoloogiad, milliseid lugusid räägivad staažikamad töötajad? Milliseid lugusid räägivad staažikamad doonorid ning millised lugusid räägib arhiiv?

Uku Kuudi lindistatud lugusid teatakse rohkem, kui me arvata oskame. Et mõista tema rahvusvahelist fenomeni, tähendab mõista eri niššide, alažanrite ja peidetud muusikaliste vaimuvapustuste võimet tänapäeval mitte ainult eksisteerida, vaid lausa õitseda iseseisvalt peavoolust. Maryn E. Coote´i (endise Marju Kuudi) poja Uku elu viis ta Nõukogude Liidust pagulusse Rootsi, sealt edasi Los Angelese muusikastuudiotesse, siis tagasi äsja taasiseseisvunud Eestisse ning hiljem amüotroofilise lateraalskleroosiga (ALS) võideldes kõlaritesse üle terve maailma. Kaasahaarav portreefilm varalahkunud muusikust ja tema kaasajast, mis on filmitud 8 mm filmilindile, VHS- ja BETA-kassettidele.

Nõukogude Eesti provintsis elav korralik abielumees Tirr läheb ühel täiesti tavalisel unisel pühapäeva hommikul poodi piima järele, kui ootamatult ilmub tema ette kaunis võõras noor naine ja palub abi raske paki koju tassimisel. Sellel teekonnal taipab Tirr, et elu võib olla midagi enamat, kui lihtsalt diivanil vedelemine ja unistamine.

Margitit (30) külastab ootamatult tema lahkunud elukaaslase ema Juulat(50), kes toob talle kaasa unerohud. Rohud ei aita tal aga kaotusest üle saada, vaid hoopis teevad ta unenägusid erksamaks, mis viib lõpuks hallutsinatsioonideni tema tüdruksõbrast Aurorast (25). Juula järgmisel külaskäigul leiavad naised ühise keele ja lohutust.

Kas on võimalik oma varbaid pildistades rikkaks saada? Cleofootra on noor jalamodell, kes sukeldub jalafetišide erootilisse maailma. Paljud mehed on valmis oma soovide rahuldamiseks raha kulutama.

Mis keeles räägivad kaevurid tööle sõites? Kaardimängu keeles? Pesumasina tilkumise keeles? Absurdimaiguline dokumentaallavastulik sööst maa sügavusse.

Andrus Kivirähki samanimelisel näidendil põhinev mängufilm on ootamatutest olukordadest ja koomilistest karakteritest tulvil komöödia. Naerutavate ja samas ka mõtlemapanevate sündmuste keerises, lähevad lootusetult segi pulmad ja peied ning põrkub eestlaste rahvuskonservatiivne maailmavaade liberaalsete euroopalike väärtustega. Noor, kaubanduskeskustes pensionikindlustusi müüv Andres tutvub tööpostil mustanahalise tüdrukuga ja armub. Andrese uus armastatu – Lee, osutub aga vabameelseks maailmaränduriks, kellele eestlaste mammonaorjus ja töökultus arusaamatuks jäävad. Naiivsete unistuste tuules otsustavad noored minna laia ilma õnne otsima, ootamatult peab aga Andres minema oma vanaisa matustele ning pahaaimamatult võtab sinna ka Lee kaasa. Matustele on kokku sõitnud kirev seltskond sugulasi ja tuttavaid ning nagu eestlastele omane, kisub kurb ...

Oli 1923.aasta 25. november, kui Tallinna Hipodroom oma uksed Eestimaa pealinna südames publikule avas. Hipodroom peibutas külastajaid kihlvedude ja võiduajamistega ning võimalusega oma õnn totalisaatoril proovile panna. Tallinna Hipodroom oli üks suuremaid Baltimaades ja saavutas uskumatu populaarsuse, kuid alanud sõda lõhkus igapäevase idülli. Hävines restoran ja tulekahjus läksid kaduma ka tribüün ja kontorihoone. Majesteetlikust hipodroomist jäi püsti vaid üksik hobusetall. Kuid selle ainulaadse koha tulevik ja saatus on nukker. Tänane linnaplaneering lõpetab maailmasõja ja kolm riigivõimu üle elanud hipodroomi eksistentsi. Samm sammult hakkavad tallid tühjenema. Hobuseid jääb aina vähemaks. Üksteise järel suletakse uksi. Hipodroomi asemele kerkivad mõne aja pärast korterelamud ...

Seto juurtega noormees satub ehtsasse seto söögikohta ja ei oska valida toitu.