Otsingutulemused

2013 sügisel korraldab Tallinna Noortevolikogu kavandite konkursi tänavakunstnikele, kes soovivad oma tööga kaunistada linnapilti supergraafiliste joonistustega. Dokumentaalfilm näitab väljavalitud tööde valmimisprotsessi Laagna tee tunneliseinal ning uurib kunstnike endi käest, milles seisneb tänavakunsti vajalikkus ning kus jookseb piir kunsti ja linnatänavate reostamise vahel.

Intervjuu Hardi Volmeriga, kus vesteldakse temast kui Eesti filmitegijast, tema tegemistest ja Eesti filmist üldiselt.

Lembit Peterson vastab küsimustele teatri- ja filmikunsti loomeprotsessi, lavastaja-näitleja suhte, sisemise õigustuse kunsti luua ja selle kohta, kuidas inimese ja kunstnikuna terviklikuks jääda.

Tegemist on intervjuuga, mis hõlmab Eesti filmi lähiajalugu ning võrdleb seda tänapäevaga. Tuuakse välja suuremad erinevused ja sarnasused ning üleüldine Intervjueeritava arvamus. Suunatud on eelkõige filmiajaloo huvilistele.

Näitleja Tõnu Kark vaatab tagasi tehtud rollidele erinevates filmides ning räägib hea rolli olemusest ja filmist laiemalt.

Taksikoer Popi ja ahvipärdik Huhuu ootavad koju oma Isandat, kes ühel päeval lihtsalt enam ei tule. Peremeest ei tule ega tule. Kui Huhuu puurist välja murrab ja Isandat äraspidiselt matkima hakkab, peab Popi ahvi tujudega kohanema. Nüüd on Huhuu peremees ja Popi tema koer. Just niisama, nagu oli päris-Isanda aegu, ainult et Isand oli hea ja Huhuu on halb. Üdini truu taksikoer Popi kehastab lojaalsust, rahu, turvalisust ja alalhoidlikkust, püsimatu ahvipärdik Huhuu aga isekust, rahulolematust, julmust ja ülemuslikkust. Algab kahe loomakese Suur Mäng. Maailma avastamine, olelusvõitlus ja territooriumide jagamine.

Paljud tahavad tarbimisühiskonnast välja rabeleda, kuid vähesed teevad seda nii radikaalselt kui Maarja ja Jim, kes rajavad Lahemaale väikesele metsakohale oma juhtmevaba ökoelamist, kasutades ära kõike, mida nad kätte saavad: tööstusjääke, vanu autokumme, põhku, savi. Mustlaslaagrit meenutava tööplatsi keskele kerkib kummalise kuju ja tegumoega struktuure. Film jälgib noorte olelusvõitlust sügisest kevadeni. Kas jalgrattageneraator hakkab tööle ja savisaun peab sooja? Kumb on tugevam, kas noorte ideaalid või Eestimaa talv? Suuremaks küsimuseks jääb aga see, mida juhtme seinast välja tõmbamine inimesele annab? Kas jätkusuutlik elu on seda väärt?

Dokumentaalfilm võtab kokku Tartu Ülikooli rahvakunstiansambli 70 aastase ajaloo. See on Eesti üks legendaarsemaid tantsukollektiive, mis Nõukogude ajal esindas mitte ainult Tartu Riiklikku Ülikooli ja Tartu linna, vaid tervet Eesti NSVd. Oma kõrgajal esines ansambel Moskva olümpiamängude avamisel (1980) ning etendas peaosa Moskva Kesktelevisiooni jaoks vändatud filmis “Elavad mustrid” (1970, rež Andres Sööt).

Andrus jäi ilma tööst betoneerijana, kui medõde valas talle kogemata hapet jala peale ning Andrus rasket füüsilist tööd enam teha ei kannatanud. Seejärel kaotas ta kodu ning veedab enamiku päevast bussipeatuses kaubanduskeskuse ees, teenides elatist parklas inimestelt abi paludes. Film vaatleb kuidas Andrus oma päeva veedab ja eluga toime tuleb.

Tartu on eriline linn, mille tänavaseinad, elektrikapid ja sillaalused on kaetud erksavärviliste joonistuste ja sõnumitega. Linn, kus igaüks võib joonistada, mida iganes soovib. Linn, kus ametlik linnavõim tolereerib tänavakunsti. Linn, kus korraldatakse tänavakunsti ekskursioone ja toimub Eesti ainuke tänavakunstifestival. Ent kes on need salapärased pihustipurkidega öö varjus liikuvad kunstnikud ja miks nad seda teevad? Film heidab pilgu Tartu tänavakunstile läbi kunstnike MinaJaLydia ja Edward von Lõnguse.