Otsingutulemused

Nõukogude ajal varastati hoolega riiki. Kui midagi paremat ei olnud, kõlbas kotti poetamiseks ka raudnael. „Vene ajal varastati kõike peale sooja sita!“ kinnitab filmis elukogenud elumees. Nostalgiatripp lähiminevikku pakub vinjetikesi tavalistest eestlastest, kes varastasid riiki ja andsid niimoodi ka oma panuse Nõukogude Liidu hääbumisse. Manfred Vainokivi kogus oma filmi jaoks inimeste meenutusi riigi tagant näppamisest, rahva räägitud lugudele andis lustliku vormi Andrus Kivirähk. Varguselugusid raamib terve aasta kestev lõputu eesti pulm. Humoorika pulmaloo peaosades säravad Arvo Kukumägi, Tambet Tuisk, Kristina Märtin ja Marek Reinaas.

Näitleja ja koomik Henrik teeb laval suurepäraseid rolle. Eraelus on ta aga keskmisest madalama enesehinnanguga üksildane noormees, kes tahab kõigile meeldida ja üritab käituda nii, nagu temalt oodatakse. Häda on aga selles, et inimesed ootavad Henrikult väga erinevaid asju. Ühel päeval vigastab Henrik õlga ja sõber Sander soovitab tal minna joogatrenni. Seal kohtab Henrik meeldivat Keni-nimelist kutti, kellega neil tekib hea klapp, mis ei kao isegi siis, kui selgub, et Ken on gei. Õnnetuseks saab Keni ja Henriku süütust sõprusest teada Henriku poolvend Lauri, kes on korraga nii jõmm kui ka homofoob. Siit saavad alguse segadused, mille tõttu Henrik kaotab ...

Kolmel korral saavad kokku kaks samasooliste noorte paari, Eve ja Kaisa, Rain ja Andres ning lavastaja Ingomar. Plaan oli töötada pikema teatriprojekti raames läbi olulised teemad nende noorte inimeste elus: iseenda ja oma seksuaalse orientatsiooni aktsepteerimine enese ja teiste poolt, toimetulek homofoobiaga, õigus seadusega kaitstud pereelule ja laste kasvatamisele. Kohtuti jõulude paiku, Eesti Vabariigi aastapäeval ja kevade saabumise ajal. Nii teatriprojekt kui selle põhjal sündinud film jäid esialgselt kavandatust märksa lühemaks ja väiksemaks, kuid vestlused puudutasid suuri ja olulisi asju Eve, Kaisa, Raini ja Andrese elus.

Film räägib pimedast mehest, kes ei lase oma puudel piirata normaalse pereelu elamist. Tema positiivne suhtumine on võimaldanud tal olla täisväärtuslik ühiskonna liige.

Noorele heliloojale Pärt Uusbergile on 2014. aasta eriline – viimased proovid ja kontsert Eesti Muusika Akadeemia lõputööga, autorikontserdiga “Õhtu ilu” ning tema teose “Muusika” esitamine laulupeol. Film jälgib, mis toimub autoriga sellel pöördelisel ajal, kui tema sisehelid väljuvad isiklikust ruumist välisesse – kõigi ruumi. Sissepoole vaatavas muusikalises rännakus seisab looja silmitsi oma elukutse ilu ja valuga.

Kaks kurikaela asuvad röövima tanklat, millest areneb välja humoorikas ning üllatava lõpplahendusega situatsioon.

See on muinasjutt, mis on täis valgust, maagiat ja nostalgiat. Savinukk äratab oma ümbruse, mis muutub sürreaalseks maailmaks, mis on pidevas liikumises ja muutuses. Film on filmitud loomuliku valgusega ning päevavalguse nähtavad muutused võimendavad filmis liikuvat aega.

Igor valmistub hommikul tööle minekuks, nõnda nagu ta seda on 20 aastat teinud. Tööle jõudes tabab teda aga üllatus, tehas on suletud ning linn on 20 aastat ajas edasi läinud.

„Millesse eestlased usuvad?“ räägib loo madala klassi pereisast, kes läheneb keskeakriisile. Tal on kaks last ja abielus tugevalt religioosse vene rahvusest naisega. Armastusest naise vastu viib ta läbi traditsioonilised palved enne sööki, ise uskumata Jumalasse ega spirituaalsusesse. Ühel õhtul aga sellise traditsioonilise palvuse järel küsib Isa Jumalalt märki, kuidas olla edukas. Peale seda pannakse Isa skeptilisus proovile, kui imelikud mehed helistavad talle uksekella ning tööd pakuvad; ülejäänud pere usub, et see oligi Jumala märk Isale; ja viimaks, kui tüdruku palvel sajab läbi lae jalgratas alla otse pere söögilauale.