Otsingutulemused

Soome on edetabelite tipus ühel erilisel põhjusel – nende teistsugune koolisüsteem on nad sinna tõstnud. Filmis näidatakse ühelt poolt haridussüsteemi teistsugusust ja teisalt seda, kui normaalsed ja tavalised on need lapsed.

Saamidel oli vanasti kombeks kutsuda karu vaarisaks. Karu võib kõndida kahel jalal nagu inimene, kohtumist selle loomaga ei unusta naljalt keegi. Vana saam Lars Pirak, kes on oma 70 eluaasta jooksul tutvunud nii mõnegi karuga, jutustas saami filmimehele Paul-Anders Simmale: ”Karud on meie sarnased. Isendite vahel on suuri erinevusi. Osad on sõbralikud ja rahulikud. Kuid on ka selliseid loomi, kes on vihased ja ärrituvad kergesti, eriti kui ei ole saanud piisavalt süüa enne kui on aeg suikuda talveunne.” Mitme rahvusvahelise preemiaga auhinnatud Simma tegi saamide maal Sapmis (Rootsi-, Soome- ja Norra põhjaosas) filmi inimeste suhtumisest karusse.

Kadriorgu läbi kolme sajandi kujutavatest piltidest ehitatud fragmentaarium toetub neljale Peeter I aegsele barokkahjule, mis on üle elanud kõik aegade jooksul lossis toimunud muudatused ja ümberehitused. Ahjukahlite sinimaalingute motiivid ühendavad mõtteliselt joonistusi ja maale, postkaarte ja fotosid, filme ja teatrietendusi, telesaateid ja muusikavideoid. Möödunud aegade pilte seovad 2008. aasta talvel ja kevadel filmitud kaadrid.

Miriam leiab vanad fotod. Elab nendesse niivõrd sisse, et ka kogu praegune elamine hakkab paistma mustvalgena. Ka väikevenna ja kana maailm muutub mustvalgeks. Selline maailm teeb nad kurvaks. Õnneks on olemas vikerkaar, kust kana toob tuppa värvid. Üheskoos värvitakse kogu elamine taas endiseks. Ema-isa saabudes tundubki, et kõik see oli ainult fantaasia. Aga kas ikka oli?

Ekraanil on monumendid ja kunstimälestised, mille saatus on olnud lähedalt seotud Eesti Vabariigi ajalooga. Sõna saavad eesti skulptorid, endised meelsusvangid, ühiskonna- ja kunstiteadlased. Miks me vajame oma monumente? Kuidas on suhtutud monumentidesse ja kunstimälestistesse Eestis ajaloo tõmbetuultes? Mälestusmärgid võivad olla ideoloogia ohvrid. Ainuüksi 20. sajandil on Eesti üle elanud mitu riigivõimu, mis ajaloo areenilt lahkudes on võtnud kaasa ka oma monumendid. Ajal, mil stabiilse arenguga riikides on suhtutud monumentidesse kui kunsti- ja ajaloomälestistesse, on paljude sõjamälestiste saatus Ida-Euroopas muutunud aktuaalseks.

Arheoloog Osvald Saadre leidis Otepää linnamäel 1955. aastal kaevamiste käigus pronkseseme tükke, mis aastakümneid hiljem identifitseeriti Eesti vanimaks tulirelvaks. Arheoloog Jaak Mäll otsustab rekonstrueerida selle 14. sajandist pärit tulirelva, kasutades keskaegset valmistamistehnoloogiat. Ka katselaskmistel kasutatud püssirohi segatakse kokku keskaegsete retseptiraamatute järgi.