Otsingutulemused

17. augustil 1984 vallutasid eesti alpinistid Pamiiris 6047 meetri kõrguse nimetu mäetipu, millele anti Tallinna linna ja Eesti NSV fašistlikust okupatsioonist vabastamise 40. aastapäeva auks Tallinna nimetus. Alpinistide gruppi juhtis Ilmar Piirimets. Kokku tõusis tippu 17 alpinisti, kes liikusid kolmes grupis. Ekspeditisoonis osales Tallinfilmi võttegrupp koosseisus Peet Väinastu ja Tõnis Lepik, kes samuti peaaegu tipuni jõudsid.

ENSV Teaduste Akadeemia ja ENSV komsomoli keskkomitee lähetusel saadetakse ekspeditsioonile Kamtšatkale kümme noorteadlast Eestist. Osaletakse Kamtšatka kompleksse uurimisekspeditsiooni raames ja retk on pühendatud ENSV 20. aastapäevale. Ekraanil: Kaljo Polli, Lennart Meri, Anto Raukas, Ants Raik, Väino Lepasepp, Karl Orviku, Hans Roosipuu, Boris Piip jt.

Dokumentaalseriaali esimeses osas sukeldume pea ees aastatuhande taha ja teeme selgeks, mis aeg see viikingiaeg üldse oli. Sarja teine episood keskendub väljakaevamistele. Mis täpsemalt leiti ja miks see on nii eriline? Lisaks meenutavad arheoloogid, milliseid emotsioone suurejooneline leid neis tekitas. Dokumentaalsarja kolmas osa vaatleb, kuidas Saaremaalt leitud viikingite säilmeid uuriti ja mida analüüside põhjal teada saadi. Teadus areneb iga päevaga ja luude põhjal on võimalik ka 1300 aastat tagasi surnud inimese kohta väga palju öelda - kui pikk oli inimene, kuidas ta toitus, millises piirkonnas täpselt elas jne. Lisaks viib viikingiaja uurija Neil Price meid ringkäigule Saaremaalt leitud viikingite võimalikku kodukanti Rootsis. Dokumentaalsarja ...

Intervjuu korporatsioon Vironia vilistlase koorijuht Roman Toiga, küsitlevad noored viroonlased. Räägitakse üliõpilaseltside tegevusest ja liikmete seltsielust 1930ndatel. Roman Toi meenutab kaasõpilasi Jakob Westholmi gümnaasiumist, kes kõik, ühe erandiga, astusid seltsidesse. Roman Toi astus Vironia liikmeks Tartu ülikoolis õppides 1936. aastal. Ta meenutab, et korporatsioonis oli sõjavägi au sees. Kõik korporandid kuulusid tollal kaitseliitu. Väeteenistuse läbis Toi jalaväe pioneerkomandos. Ta on väeteenistusele tänulik, see kasvatas meesteks. Ta meenutab inimesi, kellega teda saatus kokku viis. Boris Kõrver musitseeris tihti Vironiale kuuluval Tartu parimal klaveril. Ülo Maramaa ja Hans Luts olid head organisaatorid ja lapsepõlvesõbrad, Kaljo Käärik, Konstantin Ollik ja Arvo Lainvee koolikaaslased. ...

Eesti Üliõpilaste Selts on andnud olulise panuse eesti rahvusliku eneseteadvuse arengusse, kultuuri- ja haridusellu ning Eesti riikluse edenemisse. Filmis tuleb põgusalt juttu EÜSi ajaloost ja 1944. aasta suurele põgenemisele järgnenud pagulusaastatest. Pikemalt peatutakse seltsi kodumaise tegevuse taastamisel 1980. aastate lõpus ja selle rollil tänases Eestis. Kõnelevad seltsi vilistlased ja tegevliikmed, oma kommentaare lisavad asjatundjad väljastpoolt seltsi.

Kunstnik Lemming Nagelil (1948) on olnud küljes positiivses mõttes halva poisi maine. 1990ndate keskpaigast peale on ta toonud oma töödesse maalivälist materjali, loonud kollaaže, assamblaaže ja asunud maali lausa füüsiliselt analüüsima. Ta on esitanud ühel pinnal väga erinevast loogikast lähtuvaid fragmente, teinud lõuendisse auke, osutanud mitmete (väljamõeldud) maailmade sümbioosile, liikunud absurdimaailma. Lemming Nagel pole seltskondlikult nii aktiivne kui varem, aga tema kunst on muutunud talle omases absurdivõtmes sotsiaalselt tundlikumaks.

1994. aasta sügisel oli vene sõjavägi sunnitud Paldiskist lahkuma, jättes maha lagastatud ja räämas kasarmulinna. Mis saab sõjaväega kaasa tulnud venekeelsest elanikkonnast, kuidas linn uuesti ellu äratada? Film on Ghannel Four Television UK tellimusel tehtud filmi teisendatud ning laiendatud variant.

Dokumentaalfilm räägib Eesti Vabariigi pealinnast kui vanast Hansa- ja merelinnast ning sidemetest teiste Läänemere linnadega. Juttu tehakse Tallinnast kui ida ja lääne vahendajast, linnaehitusest ja linna arenguloost. Tähelepanu on pööratud ristiusu traditsioonidele ja nende arengule vanas Tallinnas.

Veel hoiab lagunev impeerium väikest Eesti riiki jonnakalt oma raudses haardes, ent juba on esimesed koidukiired tunginud ööpimedusse. Tuhanded kodu- ja väliseestlased kogunevad sinimustvalgete lippude alla, et taas laulda omi laule, et taas tunda end ühe rahvana. 29. juuni—1. juuli 1990 toimub XXI üldlaulupidu ja XIV -tantsupidu.

"Laulvaks revolutsiooniks" kutsuma hakatud sündmusterida kulmineerub 11. septembril 1988 üritusega Eestimaa laul, millest võtab osa veerand miljonit inimest ja kus avalikult nõutakse Eesti iseseisvuse taastamist. Rahvarinde, karskusühingu, Eesti Raadio ja Kodamu korraldatud suurüritusel peavad kõnesid rahva juhid ja erinevate liikumiste eestvedajad, näitlejad loevad eesti luulet, isamaalisi laule laulavad ansamblid ja koorid, kõike saadab rahva tuline kaasaelamine ja poolehoid.