Otsingutulemused

2019. aastal jooksis pigem keskmise tuntusega psühhedeelse roki ansamblil Ouu kuues tegutsemisaasta. Selleks hetkeks polnud bändil aga ette näidata iga endast lugupidava muusikakollektiivi varasalve kuuluvat sündmust - bändilaagrit, mis tihtipeale vormib ansambli veelgi ühtsemaks löögirusikaks, või lööb inimsuhetesse kiilu, mida parandab üksnes juhtme seinast tõmbamine. Pisut enne jaanipäeva pillid kotti pannud ning Ruhnule inspiratsiooni ja uusi muusikalisi lainepikkusi otsima läinud Ouu võttis kaasa sõbrabändi ninamehe Frank-Leander Sapego, kes valdava osa saarel toimunust ka filmilindile sai. Lisaks bändilaagrile omastele loomeprotsessidele tehti ka lähemat tutvust saare värvikate ning sõbralike elanikega, kes ilma pikema jututa Nõmmelt pärit poisid oma lõbusatesse tegemistesse kaasasid. Film annab ühtaegu ...

Urve Tauts on särav ja karismaatiline naine. Viiskümmend aastat kestnud lauljakarjääri jooksul jõudis ta laval elada sadu lavaelusid, armastada ja vihata, surra arvutul hulgal lavasurmasid. Vahur Laiapea dokumentaalfilm on mäletamisest ja keskendub enam mäletamise ilule ja kurbusele, kui mälestuste endi sisule. Inimene, kes ei karda saada haavatud, avaneb erilisel viisil ja miks peakski teda haavama. Kohtumised inimestega, kohtumised iseendaga muusikas. Noor Urve Tauts laulab selles filmis palju. Laulab „Nõukogude Eesti“ kroonikalõikudes „Tsaari mõrsja“ Ljubašat ja „Carmenis“ muidugi Carmenit. Laulab lintidel ja plaatidel. Siiski - vähe, veidi ja õrnalt kuuleme selles filmis ka seenior-Urvet laulmas. See juhtub siis, kui tema klaveriõpetaja, filmimise ajal ...

Inimesed mängivad tuubadel. Koolibrid lähenevad neile, et juua tuubadest. Sel viisil koguvad linnud helisid, et esitada muusikat ise. Lõpuks kogunevad linnud Wilhelm Telli raidkujule, et laulda Rossini ooperi “Wilhelm Tell” avalugu.

Film tugineb osaliselt Tõnis Mäe eluloole, kuid keskendub rohkem tema tänasele loomingule, uute laulude valmimisele – ja näitab, kuidas ka igas uues loos peegeldub tema isemoodi maailm, kajastuvad erinevad hetked kogu tema elust ja Eesti kultuuriloost.

Viiendat kümnendit kõndiv Tõnu Kõrvits on helilooja, kes end kergesti ei ava. Kuigi ta on üks mängitumaid Eesti heliloojaid, eelistab Tõnu inimesena jääda alati pigem varju. Tema isikut ja muusikat kannab saladus, millest osasaamine on mõeldud neile, kes vaatavad sõnade taha, unustavad end kuulama ning lasevad Tõnu loodud helidel end kaasa viia müstilisele ja poeetilisele teekonnale, mille lõppedes on kõigis midagi muutunud. Film on oma nime saanud Tõnu samanimelisest kooritsüklist, mille aluseks on Emily Brontë pea gootilikult tume poeesia, mis kannab endas õrnu looduskujunditesse tõlgitud hingeseisundeid. Tõnu lummavalt jõulised "Lageda laulud", mis on olnud Amazoni edetabelis enimmüüdud klassikaplaat, on ühtlasi ...

Kert on 10-aastane Raplamaa poiss, kelle silmad paneb särama klassikaline muusika. Tema päevad on täidetud kooli, esinemiste ja huviga elektroonika vastu. Oma tulevikuametile lähemale jõudmiseks harjutab Kert aga juba kolm aastat regulaarselt flöödimängu ja väisab oma unistuste töökoha, ERSO, proove. Kert on poiss nagu orkester.

Pöörane lillelaste sõit Nõukogude Liidu hipiliikumise jälgedes viib 1970ndate psühhedeelsesse undergroundi, kus rokkmuusikast joovastunud pikajuukselised noored lõid range režiimi kiuste oma maailma – Süsteemi, milles püüeldi rahu ja vabaduse poole. Aastaid hiljem võtab seltskond Eesti hipisid ette teekonna Moskvasse, kus siiani tähistatakse lillelaste püha 1. juunil. See päev on seotud traagilise sündmusega 1971. aastast, mil KGB arreteeris tuhanded hipid.

Põhjamaisest folk metal-muusikažanrist on saanud rahvusvaheline edulugu. Karvased rokkmuusikud, kes miksivad oma karme metalseid saunde rahvapilli traditsiooniliste helidega, kasutavad paganlikke sümboleid ja laulavad laiale maailmale kummaliselt kõlavas emakeeles, toovad tänapäeval publiku kokku igas maailmanurgas. Filmi fookuses on kaks selle muusikažanri esibändi – Eestist pärit Metsatöll ja nende “vanem vend” Soomest, Finntroll.

Islandi lõunarannikul keset Atlandi ookeani asub väike Heimaey saar. Kaheksa aasta eest kolis sinna Estonia teatri endine solist, lauljanna Annika Tõnuri. Eesti publiku silme alt kadus Tõnuri vaikselt nagu tolm. Islandlastele jäi omakorda tundmatuks ja parasjagu arusaamatuks tema eelnev elu Eestis. Kes ta oli, kuidas ja miks ta sinna sattus? Annika ratsionaalset ja kinnist, kuid samas emotsionaalset ja teatraalset karakterit aitavad avada tema kirjad ja intervjuud, põnevad arhiivikaadrid, pereliikmed ja kolleegid, õpetajad ja õpilased ning muidugi muusika.

Trubaduur, laevamuusik ja mitmes ansamblis erinevaid pille mängiv Olavi Kõrre asus 2013. aastal tööle muusikaõpetajana Pärnu toimetulekukoolis, kus õpivad erivajadustega lapsed. Olavi usub kindlalt, et rütmi tunnetamine aitab haigetel lastel igapäevasest elust paremini osa saada. Ta usub, et muusika kasvatab ja ravib. Tal on põhjust seda uskuda.