Otsingutulemused

Üheksast viieni tööd teha on kõige haigem asi, mida ma tean, arvab Kaur, üks filmi kangelasi. Intervjueeritakse viit noort kunstnikku, kes ühel päeval avastavad, et iga päev tuleb süüa, osta riideid, maksta üüri. Kas lükata oma unistused edasi ja langeda lõksu, igapäevasesse töörutiini, või on olemas mõni alternatiiv? Rainer Sarnet uurib, kui kaugele on võimalik kompromissidega minna, et unistused oleks veel tõsiseltvõetavad. Osalevad Angela Komtshatnikova, Rein Pakk, Berit Teeäär, Kaur Kender ja Jaanus Vahtra.

Vähihaiguse tõttu tehti Ehale 13 aasta jooksul 15 operatsiooni, ta sai keemia- ja kiiritusravi. Kuid tema elurõõm ja elamise jõud on püsima jäänud. Ta on erakordne juhtum eesti onkoloogide praktikas. Filmis saavad sõna Eha ravivad arstid Avo Viiard, Jaan Kelk, Aivar Tilk ja Ants Vaar, kes tunnevad heameelt, et Eha on suutnud oma haigusega nii kaua vastu pidada. Eha positiivset ellusuhtumist toidab ka suur armastus Mati, kellega kohtuti siis, kui mõlemal olid selja taga elus rasked ajad. Elurõõmus ja optimistlik naine keskendub lihtsatele, püsivatele eluväärtustele, naudib elu pereringis ja toimetab aktiivselt tööl, mõtlemata kogu aeg rängale haigusele, mis teda iga ...

Cognosce te ipsum! - Tunne iseennast, öeldi antiikajal. Mida me siis teame, kui mõne aasta pärast tunneme oma sadat tuhandet geeni? Jõuame me kunagi elu sügavaimate saladusteni? "Uurija tee on lõputu. Selles peitubki teaduse võlu!" ütleb professor Mart Saarma. See film on ühest Eesti nimekaimast elu-uurijast, molekulaarbioloog Mart Saarmast, kes juhib Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituuti.

Hingeminev ja ülitugevat emotsionaalset laengut kandev film parimas loomeeas maailmakuulsast dirigendist Eri Klasist ja tema eluõhtusse jõudnud emast, pianistist ja klaveripedagoogist Anna Klasist. Lugu täis ilusat muusikat ja ema-poja liigutavaid suhteid. Kõigil tuleb kord aeg minna, ent siia maailma jäetud jäljed ei kustu iialgi lõplikult.

Lühifilmi sündmustik areneb Kaug-Põhjas, viieminutilise linaloo teljeks on Kaukaasia päritolu inimeste kombe kohaselt toimuv ettevalmistus lambatapuks ja verise rituaali läbiviimine, mis rafineeritud eurooplastele võib mõjuda küllalt vastuvõetamatu ja võikana, kuid siiski huvipakkuva ja ka hoiatava materjalina, sest sama, mis juhtub lambaga, võib juhtuda ka inimesega.

Film jälgib maalikunstnik Kaido Ole (1963) uue teose sündi. Üheaegselt töö kulgemisega kuuleb kunstniku enda ja kolleeg Jaan Elkeni arutlusi ja kommentaare Ole loomingu ja loomeprotsessi kohta. Kaido Ole on õppinud Eesti Kunstiakadeemias disaini ja maali. Tal on olnud ohtralt isiku- ja grupinäitusi nii Eestis kui välismaal, nende hulgas ka Eesti esindamine Veneetsia biennaalil koos Marko Mäetammega 2003. aastal. 1998. aastal pälvis Ole Kristjan Raua nimelise aastapreemia ning kahel korral on ta pälvinud ka Kultuurkapitali aastapreemia.

Standardiseeritud ühiskonnas tegutseb keegi Juurdleja koos abilistega õigustamaks oma olemasolu ning kontrollimaks kodanike allumist kehtestatud korrale. Korrakaitsjate tegevus muudab mehe elu, samas avastab ta, mida elus kõige tähtsamaks peab.

Olev ühtsus näib ebaühtsena vaatepunkti multiplitseerides.

Vastukaaluks "Estonia" katastroofi põhjusi uurivatele raamatutele ja filmidele püüab see töö vaadata kannatanute hinge. Paljud, kelle lähedased viibisid tol saatuslikul ööl laeval, usuvad imedesse. Neid aitab usk ja oskus kadunuid enda lähedal hoida.

Orissaare mees Harri Aer on tõeline vägilane, ligi kaks meetrit pikk, käed nagu labidad, ja sellel mehel on suur kirg - kirg tikkida. Ta tikib ristpistes vaipu, vaibad suured kui aidasein, pisted pisikesed nagu nõelapead. Oma kutsumuse leidis ta pensionipõlves. Harri on igas asjas võimeline mustreid nägema. Tema vaibamaailm on poeetiline, ilumeelne ja kriitikavaba, jättes ruumi fantaasialennule. See ei ole film mitte ühe inimese eluloost, vaid tema maailmanägemisest.