Otsingutulemused

Siisi on aktiive ja nägus noor naine, kelle energiast jaguks esimese Eesti kosmosesüstiku saatmiseks Veenusele. Maailmaparandamise tung lennutab Siisi hoopis kaugesse Ugandasse, kus ta plaanib annetuste abil avada kohviku, mis pakuks tööd kohalikele puuetega noortele. Projekti algus on hoogne, ent mida aeg edasi, seda rohkem põrkub Siisi idealism kohaliku töökultuuri, sooliste eelarvamuste ja majandusliku paratamatusega. Lisaks kuhjuvatele probleemidele rahastusega ja klientuuri puudumisele, satub tulejoonele ka Siisi eraelu. Rahastajatele saadetavad videoraportid peavad aga särama optimismist, sest Aafrika vajab ju päästmist, kui juba päästma on hakatud.

Eestis tegutsev liikumine Tour d'ÖÖ koondab jalgrattaaktiviste, kes korra kuus vallutavad linnaruumi. Suures grupis geriljarännak mööda Tallinna õhtuseid tänavaid loob sõitjatele üleva meeleolu. Metsateel kulgeva filosoofi jaoks on jalgratas kui tajuinstrument, teadvuse avardaja. „Kui jalgratta oleksid leiutanud tiibeti mungad, oleksid nad seda eelkõige kasutanud kui meditatsioonivahendit,“ ütleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Jalgratas kui mõtlemise vahend on oluline erinevatele loojatele. Jalgratturite eneseteadvuse kasv on suurenenud ülemaailmselt. Homo pedalis – need on inimesed, kes vaatlevad maailma jalgrattasadulast. Nende kõigi jaoks on ratas igapäevane tarbeese. Ja siis midagi veel. Võimalus olla vaba. Nad on väga erinevad inimesed, kuid jalgratas ühendab neid.

Saaremaa Ühisgümnaasiumi abituuriumieelne lend toob traditsiooniliselt juba 23. aastat järjest jõuluks lavale suure kabaree-etenduse, millega seejärel koolist väljaspoolgi etendusi antakse. Kirglikud dokumentaalkaadrid Saaremaa Ühisgümnaasiumi koolielust läbi 2011.aasta kabaree ettevalmistuste ja 23-aastase traditsiooni. Lavatagune ja -esine elu. Higi, pisarad ja veri. Armumised ja lahkumised. Loobumised ja võidud. See kõik jääb proovisaali, sest etendus peab olema laitmatu. Igal aastal on kabaree ühe lennu etendus, ühe lennu isetegemise rõõm.

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Igal inimesel ja igal keelel on oma elukaar – sünd, elu, võimalik hääbumine. Eesti keele üks lähim sugulaskeel, liivi keel on elava suhtluskeelena otsa saamas. Aastatel 2009-2010 kohtus Tartu Ülikooli emeriitprofessor, keeleteadlane Tiit-Rein Viitso teadaolevalt viimaste inimestega, kelle jaoks liivi keel on olnud emakeel: Viktor Berthold Liepājast, Erna Vanaga Ventspilsist ja Grizelda Kristiņ Toronto lähedalt Kanadast. Helsingis kohtus professor Viitso ka teeneka liivi keele uurija Seppo Suhoneniga. Sellest liivikeelsest filmist kujunes hüvastijätt liivlaste kultuurimälu kandjatega – valmimise hetkeks 2011. a kevadel oli inimestest, keda külastati, elus veel vaid 101-aastane Grizelda Kristiņ.

Olav Roots sündis 1910 Tartumaal Udernas ja suri 1974 Bogotás Colombias. Tema elu hoidis koos muusika ja rebis tükkideks sõda ja vägivald, tema pöörane sajand. Nüüd otsivad oma juuri ja mõtet Olav Rootsi pojapojad Julian ja Nicholas Roots Miamist, kes pole oma vanaisa kunagi kohanud, ega ka näinud ka seda maad, mis vanaisa saatuse määras ja kus ta sündis – Eestit. Läbi muusika räägib meie film poistele nende vanaisa loo ja jõuab koos nendega järeldusele, et inimesed, ajad ja selle maaailma kaugemadki paigad on omavahel seotud ja vastastikku vajalikud.

Estraadiartist, kloun ja akrobaat Sergei Fatkin meenutab oma elatud elu ja tehtud tööd. Vaheldumisi jagavad oma mälestusi Eino Baskin, keda omal ajal välismaale ei lastud ja Fatkin ise, kes varalahkunud partneri Jüri Druusiga 10 aasta jooksul 38 riiki läbi sõitis, tehes jõu- ja ilunumbreid omal ajal kuulsas Moskva Music Halli programmis. Fatkin jalutab klounina ringi Pariisi tänavatel ja lõbustab oma viguritega möödakäijaid. Kodus meenutab artistinimega Sem kunagisi esinemisi kaugetes riikides, aga ka elu kurvemat külge, kui ta põrandaaluse kirjanduse levitamise eest viieks aastaks vangi mõisteti. Oma ametile on vana kloun truuks jäänud tänini.

50-aastane Georg Vinogradov on Võru Nelipühikiriku pastor. Mustlasrahvusest Georg jõudis usuni läbi karmi elukooli, kuhu mahub ka vanglaaeg Patareis, haigestumine vähki, tervenemine sellest. Georg on kaheksa lapse isa. Tema kodu on tema kirik – Georg on poole oma vanast puumajast andnud koguduse kasutada. Georg püüab mustlasrahvast ristiusu juurde tuua, et puhastada nende hingi ja mustlaste mainet. Film kõrvutab mustlaste traditsioonilist elulaadi ja Georgi kuulutatavat kristlikku ilmavaadet ning käsitleb endaksjäämise ja muutumise keerulist dilemmat.

Peteri tuleb tagasi vanematekoju, et paluda vend Jakobilt abi oma võlgade likvideerimiseks. Vend keeldub, sest selleks tuleks maha müüa vanaisa mets. Nii põrkuvad kaks maailma — küla ja linn, väljasurev ja pulbitsev. Loo arenedes vahetavad vennad mõneski mõttes pooled, hindavad oma senise elu ümber. Peter jääb maale ja Jakobi otsustab linna minna. Elu tänases Eestis, kus maaelu kaob: poed, bussiliinid, koolid pannakse kinni, inimesed peavad linnadesse või vallakeskustesse kolima. On metsaküla ja koolimaja, kodu ja lapsepõlv. On viis õnne otsivat inimest. On õnn. Alati seal, kuhu viimasena vaatad.

21. septembril 2008 pidas kaitsepolitsei kinni endise kaitseministeeriumi ametniku ja NATO ning Eesti tippsaladuste hoidja Herman Simmi. Ta tabati rahvusvahelise koostöö tulemusena, milles osalesid nii Eesti kui paljude Lääneriikide eriteenistused. Filmitegijad uurivad, kuidas sai Suure-Jaani poisist nõukogude miilits, kes karjääriredelil üles liikudes tippametnikuks tõusis ning kelle kätte koondus NATO 28 liikmesriigi strateegilisi saladusi sisaldav korrespondents. Kuidas kõrgete riiklike autasudega pärjatud ja soliidse fassaadi taha varjunud mees „mutiks” muutus ega teinud ainsatki viga, mis oleks 13 aasta jooksul andnud vähimatki põhjust kahtlustada teda Vene luurele andmete lekitamises.