Otsingutulemused

Eesti Üliõpilaste Selts on andnud olulise panuse eesti rahvusliku eneseteadvuse arengusse, kultuuri- ja haridusellu ning Eesti riikluse edenemisse. Filmis tuleb põgusalt juttu EÜSi ajaloost ja 1944. aasta suurele põgenemisele järgnenud pagulusaastatest. Pikemalt peatutakse seltsi kodumaise tegevuse taastamisel 1980. aastate lõpus ja selle rollil tänases Eestis. Kõnelevad seltsi vilistlased ja tegevliikmed, oma kommentaare lisavad asjatundjad väljastpoolt seltsi.

Eesti rahvuskangelase ja spordiajaloo suurkuju Kristjan Palusalu (Trossmann, 1908 - 1987) eluloofilm. Palusalu elukäik on lugu maapoisist, kes teeb endast Euroopa kangeima maadleja ja võidab 1936. aastal Berliini olümpiamängudel kaks kuldmedalit. Lähedaste, sõprade ja kolleegide meenutused, arhiivikaadrid, raadioreportaažid ning lavastatud episoodid taasloovad Maailma-Kristjani elu- ja sporditee.

21. septembril 2008 pidas kaitsepolitsei kinni endise kaitseministeeriumi ametniku ja NATO ning Eesti tippsaladuste hoidja Herman Simmi. Ta tabati rahvusvahelise koostöö tulemusena, milles osalesid nii Eesti kui paljude Lääneriikide eriteenistused. Filmitegijad uurivad, kuidas sai Suure-Jaani poisist nõukogude miilits, kes karjääriredelil üles liikudes tippametnikuks tõusis ning kelle kätte koondus NATO 28 liikmesriigi strateegilisi saladusi sisaldav korrespondents. Kuidas kõrgete riiklike autasudega pärjatud ja soliidse fassaadi taha varjunud mees „mutiks” muutus ega teinud ainsatki viga, mis oleks 13 aasta jooksul andnud vähimatki põhjust kahtlustada teda Vene luurele andmete lekitamises.

Eluloofilm 20. sajandi suurkujust Ants Eskolast (kuni 1935 Gerhardt Esperk), ajaloolainetel räsitud ja olemisvalikutes vastu pidanud Eesti näitlejast. Ahiivifotode ja filmikaadrite, Eskola mälestuste ja kaasaegsete meenutuste toel rullub lahti värvikas elukaar: sünnist esimese eluõitsenguni, joonistuskoolist teatrisse ja estraadilauljaks, reetmiseni ja vangistuseni Siberis, lavalaudadele naasmimisest ja taas oma rahva kunstnikuks saamiseni, lastest lastelasteni, Venemaast ja Ameerikast. Eskola särava teatriloomingu varjust tõuseb esile ka andekas kunstnik ja harrastusoperaator. Eestlased valisid 20. sajandi saja suurkuju hulka näitleja, kelle eluteed kujundas hamletlik valik: olla või mitte olla.

Ukraina nimeka helilooja Valentin Silvestrovi jaoks on muusika kogu tema elu mõte. „Muusika, see on Maailma laul iseendast.” „Ma olen kuulus oma köögis. Ja sellest mulle aitab.“ Need sõnad väljendavad täpselt Silvestrovi muusika „stiihiat”. Oma muljeid heliloojast jagavad sõbrad ja head tuttavad Sofia Gubaidulina, Igor Blažkov, Andrei Volkonski, Tatjana Gridenko, Gidon Kremer, Arvo Pärt, Andres Mustonen jpt. Avaneb helilooja kujunemislugu ja loomingukreedo. Saame olla lähedal muusika loomisprotsessile koos maailma tippinterpreetidega ja võimaluse nautida tema hingeminevat muusikat.

Saamidel oli vanasti kombeks kutsuda karu vaarisaks. Karu võib kõndida kahel jalal nagu inimene, kohtumist selle loomaga ei unusta naljalt keegi. Vana saam Lars Pirak, kes on oma 70 eluaasta jooksul tutvunud nii mõnegi karuga, jutustas saami filmimehele Paul-Anders Simmale: ”Karud on meie sarnased. Isendite vahel on suuri erinevusi. Osad on sõbralikud ja rahulikud. Kuid on ka selliseid loomi, kes on vihased ja ärrituvad kergesti, eriti kui ei ole saanud piisavalt süüa enne kui on aeg suikuda talveunne.” Mitme rahvusvahelise preemiaga auhinnatud Simma tegi saamide maal Sapmis (Rootsi-, Soome- ja Norra põhjaosas) filmi inimeste suhtumisest karusse.

Kuidas portreteerida meest, kelle maailm on galaktikasuurune, kelle peas asub kogu semiosfäär ja kelle pärand on killukestena jäädvustatud fotodele, raamatutesse, videosalvestistesse? Üheks võimaluseks on võtta kokku erinevad elud, need visualiseerida, põimida tervikuks. Putukas, sidemees, vunts, juut, kosmopoliit, semiootik, mõtleja, pereisa, lektor ja kosmonaut Juri Lotman kohtub filmilinal Einsteini, Stalini, Gagarini, Belka ja Strelka, Puškini ning ümarlauarüütlitega. Ilmutusena kangastub üksikasjalik tagasivaade 20. sajandile. Nägemus maailmakuulsa semiootiku Juri Lotmani sise - ja välismaailmast, kus keerulistes ajalootingimustes loodi Tartusse vaba mõtte oaas ja pandi alus ülemaailmselt tuntuks saanud kultuurisemiootikale.

Dokumentaalkaadrid, fotod ja erinevaist arhiividest pärinevad salastatud toimikud aitavad taasluua sündmusi J. V. Jannseni eestvedmisel korraldatud I ülemaalisel laulupeol 1869. aastal, nõukogulikust ideoloogiast survestatud XII laulupeol 1947. aastal ja sajandipikkuse laulupeotraditsiooni tähistamiseks peetud XVII juubelilaulupeol ning sellest valminud Jüri Müüri dokumentaalfilmi sündi, selle toonast tsenseerimist ja taastamist ligi nelikümmend aastat hiljem.

Filmitegijad Artur Talvik ja Priit Valkna jälgivad viie aasta jooksul Tõnu Kaljuste tegemisi ooperisaali ehitamisel Naissaarele, kunagise leiutaja Bernhard Schmidti talumaadele. Idee on pöörane, saarel puudub regulaarne laevaühendus ja elekter ning seal elab vaid kaks püsielanikku. Kes seal etendustel käima hakkab? Karismaatiline Tõnu Kaljuste tahab kõigi kiuste ja hoolimata üldsuse ning rahamaailma vastuseisust rajada sinna omanäolist kultuurikeskust, kus kohtuksid traditsioonid ja kaasaeg, ooperi kõrgstiil ja looduslähedus. Näib, et dirigendi idee on sama hull, nagu omal ajal leiutaja Schmidti loodud vastutuulelaev, ent 2006. aasta suvel saab Kaljuste unistus teoks.

Ülevaatlik käsitlus Eesti lähiajaloost ja laulvast revolutsioonist. Kuigi filmis keskendutakse Eesti taasiseseisvumise protsessile aastatel 1987–91, vaadatakse tagasi ka Eesti okupeerimisele ja järgnenud aastakümnetele. Rohkelt on kasutatud arhiivikaadreid. Sõna saavad inimesed, kes ise sündmustes osalesid ja nende kulgu määrasid –poliitikud, laulupidude dirigendid, dissidendid ja tavalised kodanikud. Esile tõstetakse eestlaste laulupidude traditsiooni ja unikaalset kogemust end veretult vabaks laulda. Film on ingliskeelne ja toodetud rahvusvahelisele publikule.