Otsingutulemused

Vähihaiguse tõttu tehti Ehale 13 aasta jooksul 15 operatsiooni, ta sai keemia- ja kiiritusravi. Kuid tema elurõõm ja elamise jõud on püsima jäänud. Ta on erakordne juhtum eesti onkoloogide praktikas. Filmis saavad sõna Eha ravivad arstid Avo Viiard, Jaan Kelk, Aivar Tilk ja Ants Vaar, kes tunnevad heameelt, et Eha on suutnud oma haigusega nii kaua vastu pidada. Eha positiivset ellusuhtumist toidab ka suur armastus Mati, kellega kohtuti siis, kui mõlemal olid selja taga elus rasked ajad. Elurõõmus ja optimistlik naine keskendub lihtsatele, püsivatele eluväärtustele, naudib elu pereringis ja toimetab aktiivselt tööl, mõtlemata kogu aeg rängale haigusele, mis teda iga ...

See on film Ajast ja tema paljususest, kahest Läänemere suuremast saarest: Saaremaast ja Ojamaast/Gotlandist, nende lähedusest ja kaugusest läbi muutuva aja. Ja aeg on teinud järjekordse pöörde oma lõputus teisenemises. Jälle saavad inimesed ja laevad kulgeda peaaegu unustatud kurssidel. Film käsitleb seda võimalikku Läänemere kooslust/suhteid läbi aegade, alates pronksiaja arheoloogilistest leidudest kuni tänase päeva kontaktideni, püüdes hõlmata neid nende liikumises ajas.

Sumomaadlejad, keda Jaapanis hellitavalt ka “raudlilledeks” kutsutakse, seostatakse iidse legendiga tõusvast päikesest, millest sai alguse ka Jaapani rahvuslipu sümboolika. Eesti sumomaadlejate võistkond on maailma üks tugevamaid. Kuigi kõik sumomaadlusega seonduv on Jaapani kultuuris olnud naiste jaoks alati tabu, on tänases amatöörsumos koht ka naiste jaoks, ka Eesti sumokoondises.

Vilsandi on Eesti üks raskemini ligipääsetavam saar ja elamine seal nõuab erilist kannatlikkust ja vastupidavust. Jää- ja ilmaoludest tingitud sundvangistus võib kesta kuni pool aastat. Jälgitud on justkui üht päeva vilsandlaste elus, aga kuna sealsete inimeste jaoks möödub terve aasta nagu üks päev, saab „filmipäevas“ märkamatult suvest südatalv. Peategelasteks on üheksa saareelanikku ja nende lapsed. Kõik nad armastavad Vilsandit, ilma viimaselt vastuarmastust ootamata. Kõik nad tahavad elu saarel paremaks muuta. Aeg, mis Vilsandil voolab, voolab teist rada kui suurel mandril.

Tragikoomilise alatooniga dokumentaalfilm XXIII laulupeo tule teekonnast 1999. aastal Tartust läbi Kesk-Eesti, Ida- ja Lääne-Virumaa Tallinna. Sündmus ise on omamoodi veider, kuid suurejooneline. Rongkäigus liiguvad hobuvankrid ja bussid, rekkad tagavarahobustega, kiirabi ja politsei. Osalejaid on saja ringis, nende hulgas laulumehed, reporterid ja televisioon. Tulevanker läbib ligi neljakümmet küla ja linna. Jälgitakse mitte ainult sündmust, vaid ka seda tahku meie elust, mis jääb peateedest kõrvale. Kümme päeva kestva teekonna jooksul saab vaataja hea läbilõike Eesti maaelust ja inimestest 20. sajandi viimasel suvel.

Hingeminev ja ülitugevat emotsionaalset laengut kandev film parimas loomeeas maailmakuulsast dirigendist Eri Klasist ja tema eluõhtusse jõudnud emast, pianistist ja klaveripedagoogist Anna Klasist. Lugu täis ilusat muusikat ja ema-poja liigutavaid suhteid. Kõigil tuleb kord aeg minna, ent siia maailma jäetud jäljed ei kustu iialgi lõplikult.

Kui me oma hobust tööloomana enam ei vaja, kas poleks õigem ta loodusele tagasi anda. Ehk tuleks luua tõeline hobuste varjupaik. Saatuse tahtel saab linnamehest eesti tõugu hobuste päästja. Saaremaa spordijuht Jaan Rooda asutab oma isa maadele Karujärve äärde hobuste varjupaiga. Jaani eesmärk on luua eesti hobusele samasugune kaitseala nagu näiteks on tehtud Hollandis Oostvaardersplassenis.

Lühifilmi sündmustik areneb Kaug-Põhjas, viieminutilise linaloo teljeks on Kaukaasia päritolu inimeste kombe kohaselt toimuv ettevalmistus lambatapuks ja verise rituaali läbiviimine, mis rafineeritud eurooplastele võib mõjuda küllalt vastuvõetamatu ja võikana, kuid siiski huvipakkuva ja ka hoiatava materjalina, sest sama, mis juhtub lambaga, võib juhtuda ka inimesega.