Otsingutulemused

1980. aastal emigreerus Arvo Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ja asus pärast aastast peatumist Viinis elama Lääne-Berliini. Dorian Supin jälgib helilooja päevi, ikka õhtust hommikuni. Kõlab muusika. Kontserdid mitmetes riikides, ühiskondlik tunnustus ja avalik elu. See, mis näha-teada kõigile on kui veepind – tihti ebatäielik, muutlik, vahel tegelikkust moonutav. Sündmused, kohad ja üksikasjad helilooja elus on vormiks, kus looming on meile jälgitav. Proovime näha rohkem. Kodune miljöö, helilooja mõtteterad. See on kui vees tahta näha põhja, kui peegeldus ei sega. Sügavuse määramine osutub aga sageli silma abil teostamatuks.

Portreefilm Hardi Volmerist ei sea eesmärgiks tema fenomeni paljastamist. Volmer on fenomen ja see pakub filmi tegijaile huvi. Rahutu inimesena püüab H.Volmer end teostada mitmetel kunstialadel. Jälgides Volmeri elu, puutume kokku filmikunsti, kujutava kunsti, muusika- ja teatrikunsti probleemidega. Tempo on kiire ja haare lai. Filmis on kasutatud katkendeid Mark Soosaare ja Ela Tomsoni dokumentaalfilmist "Kuldtõld" ja Hardi Volmeri nukufilmidest "Nõiutud saar", "Kevadine kärbes" ja "Sõda".

Portreefilm tuntud kunstnikust ja karikaturistist Heinz Valgust ning tema ajast. Heinz Valk on üks 1960. aastate kultuuripõlvkonna markantsemaid esindajaid. Ta on tulnud sirge selja ja klaari maailmapildiga läbi aegade hägu ja müra, raputuste ning täispöörete, läbi väsimatu piigivõitluse bürokraatia ja demagoogiaga. Stsenarist Teet Kallas, režissöör Kristjan Svirgsden.

Satiiriline novellidest koosnev joonisfilm, mille teravik on suunatud negatiivsete ilmingute vastu ühiskonnas, kus võtmepositsioonil on bürokraatia.

Muusikaline portreevisand Mait Agust - tantsupedagoogist, tantsupidude üldjuhist, karaktertantsijast. Näeme teda tantsupeo kava seadmas, tantsueriala tudengeid juhendamas ja proovisaalitöö argipäeva. Vahele Mait Agu mõtteid elust, tantsust, loomeallikatest. Näeme mitmepalgelist tantsuloomingut, mis särab nii vabas õhus murukamaral kui peegelsillerdaval varieteelaval.

Film tutvustab Eesti NSV Kunstnike Liidu esimehe, vabariigi rahvakunstniku ja Ülemnõukogu saadiku, NSVL Kunstnike Liidu juhatuse sekretäri Ilmar Torni elu ja loomingut. Oma monoloogides jutustab optimistliku kunstinägemuse ja elurõõmsa ellusuhtumisega kunstnik ka sellest, mis filmiautoritele andis võimaluse oma ekraaniteost esialgu nagu paradoksaalsena pealkirjastada.

Kõlavad Heli Läätse menulaulud. Laule saadab Eesti Televisiooni ja Raadio estraadiorkester Peeter Sauli juhatusel. Heli Läätsega vestleb Valter Ojakäär.

Pilguheit kunstnik Elgi Reemetsa loomingule. Jälgitakse kunstnikku lõnga värvimas, vaipa kudumas, kavandeid joonistamas, saateks tema mõtted rahvakultuurist ja kunstiloomingust. Mitmekülgse tarbekunstniku loomingu hulka kuuluvad nii keraamika, metall- ja nahkehistöö kui ka vaibad. Elgi Reemets armastab oma tööd, mis ei olegi nagu töö, pigem mäng. Kunst muudab inimese paremaks, ilusamaks ja õilsamaks, on kunstnik veendunud.