Otsingutulemused

1945. aasta jaanuaris tõmbas Stalin kaardi peale joone – uue Vene Föderatsiooni ja Eesti NSV piiri, mis võttis Eestilt osa maad ning poolitas setu rahva ajaloolise kodumaa. 2004. aasta 1. mail sai sellest pliaatsijoonest Euroopa Liidu idapiir. Peeter Brambati film otsib vastuseid küsimustele, kuidas tuleb setu rahvas toime kahe riigi veere pääl. Kas esivanemate hingejõud aitab neil olla ja elada ning jääda rahvaks ka tulevikus? Filmi aluseks on aastatel 2001-2004 Eesti Televisioonile toodetud 15-osalise dokumentaalse saatesarja "Veere pääl" lood, mis on filmitud nii Eestis kui ka Vene Föderatsioonis Petserimaal.

Kroonika- ja dokumentaalfilmide operaator Semjon Školnikov (s 1918), alustas filmimist rindeoperaatorina ja 1948. aastast asus tööle Eestisse Tallinna Kinostuudiosse (hilisem Tallinnfilm). Ta oli 377 kinoringvaate Nõukogude Eesti valmimise juures, režisöörina on ta teinud ka 60 dokumnetaalfilmi. Semjon Školnikovi meenutuste vahele on pikitud rohkelt arhiivikaadreid, mis annavad pildi operaatorist endast kui ka nõukogude ajastust, mida ta filmis.

Dokumentaalfilm linna puitarhitektuurist ja selle säilitamise võimalikkusest kaasaegse elukeskkonnana Balti- ja Põhjamaade näitel. Jälgitakse Tallinnas, Kalamajas Väike-Patarei 3 asuva vana puitmaja renoveerimistöid ühe aasta jooksul kuni selle lõpliku taastamiseni, mil sellest on saanud kaasaegne elumaja. Oma arvamusi ja seisukohti sellise puitlinnaosa perspektiivikusest tulevikus jagavad asjatundjad ja tavakodanikud Eestist, Soomest, Rootsist, Lätist jm. Olulise teemana tõuseb esile aastakümneid teisejärguliseks peetud puitarhitektuuri rehabiliteerimine ja renoveerimine.

Kunstnik Lemming Nagelil (1948) on olnud küljes positiivses mõttes halva poisi maine. 1990ndate keskpaigast peale on ta toonud oma töödesse maalivälist materjali, loonud kollaaže, assamblaaže ja asunud maali lausa füüsiliselt analüüsima. Ta on esitanud ühel pinnal väga erinevast loogikast lähtuvaid fragmente, teinud lõuendisse auke, osutanud mitmete (väljamõeldud) maailmade sümbioosile, liikunud absurdimaailma. Lemming Nagel pole seltskondlikult nii aktiivne kui varem, aga tema kunst on muutunud talle omases absurdivõtmes sotsiaalselt tundlikumaks.

Valgas elav varajastes kolmekümnendates eluaastates Andres on saanud ootamatult teada, et on üles kasvanud kasuvanemate juures. Vähe sellest: kuskil elab tema vend ja mitte niisama vend, vaid kaksikvend. Veri on paksem kui vesi ning tõsine ja loomult tundlik Andres otsustab venna üles otsida. See ei olegi aga niisama lihtne. Vend elab Tallinnas ja on ootamatult välja ilmunud lähisugulase pärast tõtt-öelda heitunud. Emotsionaalsel Andresel on väga raske mõista, et temast ei taheta midagi kuulda.

Eesti iseseisvumisel tekkis ajalooliselt unikaalne olukord. Ühe riigi territooriumil elavatest inimestest suur osa ei ole - kas ei taha või ei saa olla - selle riigi kodanikud. Selline situatsioon on tekitanud nii sise- kui välispoliitilisi pingeid. Nendes poliitilistes tõmbetuultes on Eesti Vabariik arenenud 7 aastat. Esialgu, tundub, on kõik tasapisi laabunud. Film kirjeldab läbi konkreetsete inimeste meie elu ja lootusi täna ja püüab lahti mõtestada lähiminevikku ja projitseerida tulevikku.

Üheksast viieni tööd teha on kõige haigem asi, mida ma tean, arvab Kaur, üks filmi kangelasi. Intervjueeritakse viit noort kunstnikku, kes ühel päeval avastavad, et iga päev tuleb süüa, osta riideid, maksta üüri. Kas lükata oma unistused edasi ja langeda lõksu, igapäevasesse töörutiini, või on olemas mõni alternatiiv? Rainer Sarnet uurib, kui kaugele on võimalik kompromissidega minna, et unistused oleks veel tõsiseltvõetavad. Osalevad Angela Komtshatnikova, Rein Pakk, Berit Teeäär, Kaur Kender ja Jaanus Vahtra.

1993. aastal peab Eesti kaitsevägi oma 75. sünnipäeva. Nõukogude väed pole veel lahkunud, kuid riigikaitse taastamisele on alus pandud. Erinevad riiklikud ja vabatahtlikud struktuurid otsivad õiget kohta kaitsepoliitika kujundamisel. Režissööri huvitab rahva kaitsetahe ning poliitikute õigus otsustada rahva nimel või rahva eest, kas ja kuidas riiki (rahvast) kaitsta või mitte. Need probleemid on Eestile olnud alati elutähtsad. Filmi eelloos tehakse pikk ekskurss ajalukku – Vabadussõjast 1940. aastani, mis vaatleb Eesti riigikaitse arengut ja krahhi.

Film on jäädvustanud 1991. aasta Eesti maaelu "idüllist idiotismini", kui ei olnud veel maareformi seadustki. Talude taastamine on käivitunud instinktide tasandil, viimistlemata seadusandlusega, uue maakorralduseta. Võib-olla vaid talumehe missioonitundest lähtuvalt... Lähemalt tutvutakse kolme uustalunikuga, kes püüavad tervisele mõtlemata oma kodusid üles ehitada.

Madis Oviir (1908 – 1999) oli Viru-Jaagupi koguduse õpetaja alates 1960. aastast. Igapäevaste tegemiste taustal jutustab ta oma kirevast elust, kuhu mahub 15 aastat koolmeistriametit, 8 aastat Siberi vangilaagreid ja sunnitööd kullakaevandustes, 32 aastat pastoritööd Viru-Jaagupis, aga ka probleeme iseseisvust taastavas Eesti Luteriusu kirikus ja kogu vabariigis.