Otsingutulemused

22-aastane Raini põeb kaasasündinud nahahaigust ihtüoosi. Soomused katavad küll tervet tema keha, kui vaim selle kaitserüü taga on vähemalt esmapilgul soomusevaba. Raini on hea suhtleja, kibestumist tema olekus märgata ei ole. Ta on õppinud arvutiadministraatoriks, kuid püüdlused erialast tööd leida on jäänud tulutuks. Raini on puittooteid valmistavas firmas tööl. Ta elab koos oma elukaaslase Ereliga väikese asula paneelmaja viiendal korrusel. Filmitegijad jälgivad Raini ja Ereli elu 2004. aasta talvel ja kevadel. Mõlemad unistavad lapse saamisest ja oma kodust - mitte korterist, vaid päris oma majast. Maja nad ka leiavad, kuid kas ka kodu?

Kolm noormeest, kes sündisid Nõukogude Liidus perestroika esimesel aastal ja saavad täisealiseks ajal, mil iseseisvas Eestis toimub Euroopa Liiduga ühinemise referendum, tähistavad oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva. Kolm väga erinevat pidu annavad aimu, milline on nende stardiplatvorm ellu.

Film on pühendatud Idale, Tallinn-Moskva-Tallinn ekspressrongi brigadirile, Nataša ja Larissa emale, Fjodor Vassiljevitši abikaasale. Kolme aasta jooksul jälgitakse laiali paisatud perekonda: üks tütar elab Peterburis, teine pendeldab Riia ja Tallinna vahet, erusõjaväelasest isa üksindust leevendab koer. Venemaa avarustest pärit kaunis Ida, suure südamega naine ihkab ja jagab armastust. Perekonna naised, ema ja tütred on avatud, emotsionaalsed, ektsentrilised. Kolme naise rõõmsa oleku varjus peitub aga igatsus ja valu. Ida sureb kopsupõletikku, ta ei näe noorima tütre laulatust, kahe järgmise lapselapse sündi ega temast ja ta perekonnast valminud filmi.

1945. aasta jaanuaris tõmbas Stalin kaardi peale joone – uue Vene Föderatsiooni ja Eesti NSV piiri, mis võttis Eestilt osa maad ning poolitas setu rahva ajaloolise kodumaa. 2004. aasta 1. mail sai sellest pliaatsijoonest Euroopa Liidu idapiir. Peeter Brambati film otsib vastuseid küsimustele, kuidas tuleb setu rahvas toime kahe riigi veere pääl. Kas esivanemate hingejõud aitab neil olla ja elada ning jääda rahvaks ka tulevikus? Filmi aluseks on aastatel 2001-2004 Eesti Televisioonile toodetud 15-osalise dokumentaalse saatesarja "Veere pääl" lood, mis on filmitud nii Eestis kui ka Vene Föderatsioonis Petserimaal.

Filmi autor tugineb põhiliselt oma isiklikule eluteele ja kogemustele, emotsioonidele ja mälestuspiltidele. Temaga koos on ekraanil lähisugulased ja saatusekaaslased Siberi-aegadest. Matsimärdi talu õuel meenutatakse eluolukordi võõral maal. Tänastele arusaamadele toetudes püüab Märt Müür luua tuhandete traagilise saatusega Eestist Siberisse küüditatute koondportreed.

Tuntud majandijuhi, parteitöötaja ja aktiivse ühiskonnategelase Kalev Raave elu pööratakse ühel hetkel pea peale. Kalev Raave oli autasustatud ordenite ja medalitega, aga 1986. aastal vahistati ta anonüümkirja põhjal. Tema juhtumi kaudu juhitakse tähelepanu autoritaarse õigusemõistmise möödalaskmistele, mille tulemusena ühiskonnale vajalikud inimesed tasalülitatakse. Pärast vanglat leidis Raave tee jumala juurde ja asus õppima teoloogiat.

Kuna tehnikahuvilistele lastele klubides osalemisvõimalusi napib, panevad poisid ise kuskilt hangitud osadest mootorrattaid kokku ja kihutavad nendega tänavatel, see omakorda ärritab Tallinna ümbruskonna elanikke. Poisid räägivad avameelselt oma rahulolematusest, muredest ja lootustest. Motoklubi vaevleb rahapuuduses, seepärast ei saa ka kõiki tahtjaid vastu võtta. Mitmes Tallinna linnaosas pole ka kultuuri- ja spordikeskusi.

Avameelne probleemfilm Nõukogude Eesti majandijuhtidest, kes on jõudu säästmata töötanud, kartmata riski ja vastutust, kuid parteilise surve, pealekaebuste, kadeduse ja aegunud seadusandluse tõttu on pidanud tasuma selle eest oma ametikoha, tervise ja vahel ka eluga. Viiratsi seakombinaadi direktor Vello Tire suri 51-aastaselt, Gagarini näidissovhoos-tehnikumi direktor Tomas Sooaluste 43- aastaselt, Energia kolhoosi esimees Georg Suurmets jäi invaliidiks. Filmi autor Märt Müür arutleb koos majandijuhtide ja nende lähedastega elu ja töö, vastutuse ja tunnustuse üle ning küsib: miks kukuvad tähed?

Oma ilmumisajal, 1987. aastal plahvatuslikult mõjunud dokumentaalportree ratastoolirahvast ehk puudega inimestest, kellest NLiidus avalikult rääkida ei soovitud. Ekraanil on inimesed, kes elementaarsetes elutoimingutes vajavad abi, ent ometi on saatusest suuremad, säilitavad elurõõmugi ega anna alla. Oma elust räägivad autospordi meister Mati Kuuse, vasesepp Leino Viiras, tõlk Juhan Nurme, invasportlane Tiit Roos, invaspordi föderatsiooni aseesimees Mihkel Aitsam ja abiturient Tiia Jaanusson. Kõne- ja liikumispuudega, kuid särava mõistusega Tiiast, kes varvastega kirjutas ja joonistas, sai aastateks Eesti avalikkuses puudega inimese elujõu sümbolkuju.

Kolmekümneaastase tööstaažiga miilitsamajor Ants Tosin on viimased 15 aastat teeninud Aegviidu piirkonnainspektorina. Film kõneleb miilitsatöö argipäevast väikealevis andes poeetilise portree Ants Tosinast. Filmis on kasutatud Ants Tosina luuletusi.