Otsingutulemused

Jeruusalemma külje all, keset araablaste kvartalit Õlimäel, elab vene õigeusu kloostris 82-aastane eestlannast nunn ema Ksenja. Kuigi kõrge betoonmüüriga eraldatud kloostris kella kunagi ei keerata ja elu käib endiselt Juliuse kalendri järgi, on kakskümmend aastat ema Ksenja jaoks möödunud kui üks silmapilk. Nunnade hierarhias on ta jõudnud eelviimasele astmele: on jäänud vaid viimane samm, suur skeema ehk lõplik vaikus. Kuid enne vaikust on ema Ksenjale antud luba ära rääkida oma elu lugu.

Poeetiline dokumentaalfilm lõunamaise temperamendiga kunstnikust Jaan Paavlest (1940 – 2010), kes on olnud skandaalne Eesti poeet ja peformance’i-kunstnik juba aastakümneid. Jaan valmistab ette oma 70. juubeli näitust “Alati on alati”, töötab viimase maali kallal ja unistab isiklikust ateljeest. Kuidas sünnib looming ja millele vastab kunstniku olemus? Peategelase ja tema sõbra Leo arutelude kaudu tõstatuvad elufilosoofilised küsimused. Sattudes mõneti koomilistesse ja ootamatutesse olukordadesse, interpreteerivad nad maailma täiesti teistmoodi, kui seda näeb tavainimene.

Aastaid publikut naerutanud ja naiste poolt ihaldatud Eino Baskini ellu on saatus jaganud naeru ja pisaraid. Teda on jumaldatud ja taga kiusatud, armastatud ja vihatud. Ta on pidanud matma oma pisitütre ja abikaasa. Talle on võimude poolt fabritseeritud pornoprotsess. Ta on loonud tühjalt kohalt kaks teatrit. Pärast infarkti vaakus ta 47 päeva elu ja surma piiril. Ameerika mäed on Eino Baskini elus kogetu kõrval lahja atraktsioon.

Portreefilm Valeri Kirsist – missi-issist, jonnakast mehest, kes 1988. aastal taastas Eesti Wabariigi ajal katkenud missivõistluste traditsiooni ja 1992. aastast alates pidas ligi 10 aastat vastu konkureeriva missivõistluse survele. Kaamera jälgib entusiastlikku ja hüperaktiivset Kirssi tema kuulsuse tipus, ajal mil eestlased teadsid une pealt öelda valitseva Miss Estonia nime. Tosin aastat riiulis seisnud materjal on ajaga omandanud mitu lisatärni, olles nüüd nii värvikas persoonilugu kui ka lõbus tagasivaade sajandivahetuse Eesti seltskonnaellu. Film jälgib Kirsi tegemisi aastal 2000, kui Miss Estonia Evelyn Mikomägi jõudis Miss Universumil kümne parema hulka.

Elmo Nüganeni 50. sünnipäevaks 2012. aasta veebruaris valmis kaks omalaadset kingitust, Vahur Laiapea film Elmo Nüganenist „Mul annet on ka äikeseks” ja Tallinna Linnateatri raamat „Elmo Nüganen. Esimene vaatus”. Film jälgib ajavahemikku 2011. aasta augustist 2012. aasta veebruarini Tallinna Linnateatri lavastaja Elmo Nüganeni (teatri)elus. Nüganen teeb lavastuse taastamisproove Tallinna Linnateatris, juhatab filmivõtteid, valmistab oma lavastust ette Permi teatrifestivalil, mängib Moskva teatris Et Cetera lavastuses „451 kraadi Fahrenheiti”. Näeme Nüganeni suhtluses, tegutsemises, temale iseloomulike reaktsioonide ja temperamendiga, enesekindla ja eneseteadlikuna.

Iga inimene on oma saatuse sepp. Noor ettevõtja Lars Trunin jutustab, kuidas ta läbi õpilasfirma jõudis oma kirjastuseni. Ta tutvustab firma tegevusi ja saavutusi - näiteks on välja arendatud nn "teadmiste raudvara seeria" - kaasaegsed õpikud ja töövihikud. Lars jagab oma kogemusi ja räägib noortele, kuidas saada edukaks. Unistamisest ainult ei piisa, unistused on selleks, et neid täita.

Ühe valgustatud või uskliku inimese ülesanne siin maailmas on olla nagu üksik saar keset mädasood. Mitte luua uusi saari, vaid lihtsalt olla see üks saar. Minut minuti, tund tunni haaval lihtsalt olemas olla. Nende jaoks, kellel võib äkki mingil hetkel seda tõestust vaja minna. Tõestust sellest, et see saar on olemas. Et saare võimalikkus on olemas. See on lugu Ruhnu pastor Harry-Johannes Reinust, palvetest külmas inimtühjas kirikus, teda kuulavatest inglitest ja hingesaare võimalikkusest ühe väikese geograafilise saare peal.

Balletitantsija Kaie Kõrb on olnud alates oma esimestest etteastetest meedia huviorbiidis. Kuid tantsija sulni imago taga peituvad senirääkimata lood. Milliseid kompromisse nõuab priimabaleriiniks saamine ja millega toidab tänases päevas oma ihu ja hinge legend, kelle kuvand kuulub juba möödunud sajandisse? 2011. aasta juubeligala ettevalmistused on kõrvutatud haruldaste arhiivikaadritega ja priimabaleriini avameelsete pihtimustega. Sõna saavad Kaie kunagised töö- ja lavakaaslased Tiiu Randviir ning Helmi Puur, aga ka Vladimir Vassiljev, Vjatšeslav Gordejev, Viktor Barõkin ja Maia Plissetskaja.

Skulptor Tiiu Kirsipuu (1957) on tuntud erakordselt mitmekülgse kunstnikuisiksusena, kes alustas aktiivse näitusetegevusega 1980. aastate keskel. Ta on loonud armsaid väikese kiiksuga skulptuure, osalenud arvukatel puuskulptuuri- ja kuuma klaasi sümpoosiumidel, lume- ja jääskulptuurivõistlustel ning mitmetel skulptuuriga piirnevatel kunstiüritustel nii Eestis kui peaaegu kogu maailmas. Tema näol võiks kõnelda ühest eesti kõige enam rändavast kunstnikust, ent samas on tema tegevusvaldkonnad ka kodumaal vägagi kaalukad.

Treener Andres Sõber figureerib korvpalliareenil juba eelmise sajandi seitsmekümnendate lõpust. Tema mahlased väljaütlemised, emotsionaalne suhtlemisstiil ja selge nägemus platsil (ja ka selle kõrval) toimuvast on teinud temast ühe koloriitseima kuju Eesti spordis. Ükskõik, mida temast ka arvatakse: alates mölalõuast kuni Eesti korvpalli päästjani, külmaks ei jäta ta kindlasti kedagi.