Otsingutulemused

Edule orienteeritud ühiskonna halastamatus olelusvõitluses otsivad kohta kolm erineva sotsiaalse tausta ja maailmavaatega meest: anarhistlik luuser Georg, keskealine intellektuaal Peeter ja noor yuppie Arto. Kui pilvevaatleja Georg pole veel leidnud kohta elus, siis vabamees Peeter on selle kaotanud ning neist kahest on saanud "lootusetud luuserid“. Arto elu on seevastu täis väljakutseid ja õnnestumisi. Mehed üritavad sõnastada oma arusaamu elust, tööst, eneseteostusest, vabadusest. Need on igavikulised küsimused, millele vastamine nõuab julgust ja enesepaljastust.

Luutsniku külas Haanjamaal elab mees nimega Heino Hunt. Elab üksi keset laant, iidse Liivimaa südames, libahuntide kodumaal. Luutsniku küla inimesed on endiselt libahundiusku, nad hoiatavad külasse sattunud võõraid Heinoga kaupa ja koostööd tegemast, sest tal olevat vigurid sees. Temaga seostatakse nii mitmeidki mõistatuslikke kriminaalseid juhtumeid. Mõned suhtuvad Heinosse vaenulikult, mõned kartlikult, mõne jaoks on ta lihtsalt naaber. Ühte teatakse Luutsniku külas kindlalt – Heino käivat libahundiks. Heino ise, kaval helk silmanurgas, ei kinnita asjalugu ega lükka ka ümber.

Mõne tuhande aasta eest kukkus Saaremaale suur raudmeteoriit, mis oli atmosfääris tükkideks lagunenud ja maapinnaga kokkupõrkel tekitasid tükid Kaali kraatrivälja. Erinevad meetodid annavad kraatrite vanuseks 7000 – 2400 aastat. Teadlased püüavad Kaali meteoriidikraatri saladust lahendada nii geoloogilisest, etnomütoloogilisest kui ka populistlik-hoiatavast küljest.

Kui abielu muutub rutiinseks, on mehel ja naisel tavaks kohtuda pikka aega lahus olnud armukestena. See maskeraadimäng on olnud värskendav ja turvaline, kuni väljub oma raamidest ja muutub fataalselt ohtlikuks. Naine tahab lasta tappa oma mehe, kuid tapjaks saadetakse talle ta oma mees, kelle palgamõrtsuka-salaametist naisel aimugi pole. Kas selline olukord on lahendatav?

Eesti krooni taaskehtestamisest 20. juunil 1992 on möödunud kümme aastat, oma raha on pannud aluse riigi majanduslikule iseolemisele. Rahareform toimus vahel lõbusalt, vahel naiivselt, sageli väga karmilt. Tänaseks on selge, et majanduse kiire areng ei ole lahendanud kõiki probleeme ning ka iseseisvas ja demokraatlikus Eesti Vabariigis pole mitte igaüks oma õnne sepp. Kroon on aidanud riigi välja majanduslikust madalseisust, kuid turumajanduse hoogne areng on edusammude kõrval toonud kaasa ühiskonna kiire kihistumise, võlgu elava tarbimisühiskonna ja töötuse.

Ajakirjanikud kirjutavad, poliitikud värisevad, eestlased kiruvad ja kaitsepolitsei jälgib – seda kõike põhjustab energiast pakatav pensionär Esja Šur oma meeleavalduste, nõudmiste ja märgukirjadega. Kõigi nende ettevõtmiste kasutegur on nullilähedane, kuid vanaproua ei heitu. Esja naudib mängu ilu ja tema huumorisoon lööb eriliselt särama olukordades, kus tema vastasmängijad kohmetust tunnevad. Kõike kroonib kohtuasi, mis on alanud väikselt, kuid lõppeda tõotab suurelt.

Pinev sündmustik käivitub üksildases bensiinijaamas, kus on aset leidmas poerööv. Aga rööv ei lõpe raha krabamise ja ummisjalu põgenemisega, tegevust pingestavad ohtrad süžeepöörded. Lõpuks ei ole miski ega keegi enam selline, nagu alguses paistis.

Film räägib lihtsatest inimestest: meie naabritest, kolleegidest, tuttavatest, nende ambitsioonidest, vajadustest – inimestest, kelles ei ole kadunud inimlikkus. Täpsemalt on see lugu kahest raadio DJst, kes teevad oma rutiinset kuuldemängu, kus nende väljamõeldud tegelased üritavad hakkama saada nii linnas kui maal. Korraga lööb nende maailma välguna sisse tõeline armastus. Õnneliku lõpu nimel peab sekkuma lausa NATO.

Bussijuht Ferdinand on tüdinenud tööst ja elust. Tööl teeb liimist lahti olev mees ühe vea teise järel, lõpuks jätab bussi reisijatega raudteeülesõidule ja lahkub. Sihitult linnas ekslev Ferdinand otsustab tasakaalu leidmiseks kõik temale teadaolevad sotsiaalsed mudelid proovile panna. Teda asub jälitama tööst ja elust tüdinenud politseinik Kerstensen. Eksistentsialistlikus kassi-hiire mängus jõuab Ferdinand lõpuks tagasi iseenda, olemise mõtte juurde.

Kroonika- ja dokumentaalfilmide operaator Semjon Školnikov (s 1918), alustas filmimist rindeoperaatorina ja 1948. aastast asus tööle Eestisse Tallinna Kinostuudiosse (hilisem Tallinnfilm). Ta oli 377 kinoringvaate Nõukogude Eesti valmimise juures, režisöörina on ta teinud ka 60 dokumnetaalfilmi. Semjon Školnikovi meenutuste vahele on pikitud rohkelt arhiivikaadreid, mis annavad pildi operaatorist endast kui ka nõukogude ajastust, mida ta filmis.