Otsingutulemused

Filmi kangelasteks on vene kunstniku Ivan Šiškini kultusmaalilt “Hommik männimetsas” pärit kolm karupoega. Kaotanud kunstnikust ema, satuvad vennakesed Henry, Vincent ja August kõigi loojate unelmatelinna Pariisi. Kõik katsed kunstnikena elatist teenida karupoegadel ebaõnnestuvad. Nende impressionistlikud “soperdused” ei leia tunnustust. Maskeerituna tsirkuselõvideks, seiklevad karupojad tagasi Venemaale, et üles leida karuema pärandus.

Edukas kunstnik Rein Tammik elab juba 10 aastat Prantsusmaal ja on otsustanud siirduda La Manche'i äärsest provintsilinnast Eu'st maalima kunstimetropoli Pariisi valgusse. Rein elab oma perega 17. sajandi tellismajas, kus tal on kunstnikust naise Nikaga väike galerii "Tammik-Stenberg". Andeka ja tööka maalijana on Tammik suutnud prantsuse ärahellitatud kunstiturul läbi lüüa. Film kasutab Tammikute kolimist nii tegevusliku kui sümboolse raamina – elu ühest etapist teise jõudmisena, et vaadata Eesti ühe edukama ja omanäolisema kunstniku loomingu tagamaadele ning kuulata tema arutlusi edukusest, suhetest rahaga ja paljust muust.

Johannes Võerahansu (1902 -1980) on eesti maaliklassika silmapaistvamaid meistreid. Esimese põhjapaneva kunstihariduse omandas ta 1920ndate alguses legendaarses Ants Laikmaa ateljeekoolis. Võerahansu on esinenud näitustel ja äratanud tähelepanu oma joonistustega, ent teda tõmbas tegelikult ikka maalikunst. Oma abikaasat meenutab kontsertpianist ja kauaaegne klaveripedagoog Erna Saar. Vanadaam kirjeldab oma tutvumise lugu ja vaimset lähedustunnet endast üle kolmekümne aasta vanema muusikalembese kunstnikuga. See on kahe väljapaistva kunstniku lugu koos veedetud paarikümnest aastast.

Eesti krooni taaskehtestamisest 20. juunil 1992 on möödunud kümme aastat, oma raha on pannud aluse riigi majanduslikule iseolemisele. Rahareform toimus vahel lõbusalt, vahel naiivselt, sageli väga karmilt. Tänaseks on selge, et majanduse kiire areng ei ole lahendanud kõiki probleeme ning ka iseseisvas ja demokraatlikus Eesti Vabariigis pole mitte igaüks oma õnne sepp. Kroon on aidanud riigi välja majanduslikust madalseisust, kuid turumajanduse hoogne areng on edusammude kõrval toonud kaasa ühiskonna kiire kihistumise, võlgu elava tarbimisühiskonna ja töötuse.

Kroonika- ja dokumentaalfilmide operaator Semjon Školnikov (s 1918), alustas filmimist rindeoperaatorina ja 1948. aastast asus tööle Eestisse Tallinna Kinostuudiosse (hilisem Tallinnfilm). Ta oli 377 kinoringvaate Nõukogude Eesti valmimise juures, režisöörina on ta teinud ka 60 dokumnetaalfilmi. Semjon Školnikovi meenutuste vahele on pikitud rohkelt arhiivikaadreid, mis annavad pildi operaatorist endast kui ka nõukogude ajastust, mida ta filmis.

Peep Puksi dokumentaalfilm koondab kaks lugu: naise ja linna saatuse, Ilo Jaik-Riedbergi ja Pariisi loo. Kultuur on Euroopa ühiskeel. Liikudes prantsuse kultuuriruumis, tajume selle ühendavat jõudu ka eestlaste jaoks. Teejuhiks Pariisis on Ilo Jaik-Riedberg, kes töötab giidina ja tutvustab turistidele linna paljudes erinevates keeltes. Kirjanik Juhan Jaigi tütar Ilo sattus esimest korda Pariisi 1945. aastal sõjapõgenikuna. Jaikide perekond asus elama Rootsi, kuid 1971. aastal sai Pariisist Ilo kodulinn. Ilo viib eestlastest turistid kultuurirännakule Pariisi.

Eestis skulptuuriõpingutega alustanud, kuid sõjakeerises võõrsile elama asunud eesti skulptor Maire Männiku (1922 - 2003) põhilooming sündis Pariisis. Rein Raamat ongi jäädvustanud teda Pariisi ateljeedes töötamas ja oma mõtteid filmiloojatega jagamas. Kommenteerivad Harri Liivrand, Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar ja prantsuse kunstiajaloolane Emmanuelle Corcellet-Prévost. Film on ühtlasi hüvastijätt 2003. aastal lahkunud Maire Männikuga.

Eluloofilm kunagisest imelapsest, hilisemast maailmamainega viiulivirtuoosist Evi Liivakust (1924 – 1996) tutvustab andeka muusiku elu alates lapsepõlveaastatest Viljandis kuni elu viimaste hetkedeni New Yorgis. Filmi läbivat liini kannab lesestunud vanahärra Richard Anschuetz, Liivaku elukaaslane ja muusikapartner sõjajärgseist aastaist peale. Vanahärra imetluses, vaikmõtisklustes, möödunu eluolu ja vastastikuste suhete kirjeldustes on üllast väärikust, milles avaneb kahe inimese kiindumus teineteisesse ja oma kunsti.

Ajal, mil Euroopa Liidus otsitakse edasisi arenguteid ja võimalusi, jätkuvad Eestis meie võimaliku liitumisega seonduvate kasude ja kahjude kaalumised. Filmid autorid püüavad ajaloost ning kohtumistel Euroopa erinevates riikides otsida vastuseid liidu tugevatele ja nõrkadele külgedele. Meie probleeme aitavad avada ka Eesti teadlased ning ühiskonna ja kultuuritegelased.

Andres Söödi reportaažfilm jäädvustab olulisemaid sündmusi Eesti iseseisvumisvõitluses 1990. aastal, samuti mõningaid iseloomulikke episoode eestimaalaste olmeelust, mis koos peaks andma teatava koondpildi Eestimaast sel aastal. Film on omamoodi järg autori varasemale aastakroonikale "Draakoni aasta" (1988).