Otsingutulemused

Filmijutustus haavatud hingedega laste elust. Saatus on toonud nad kokku eriinternaatkooli, ent saatuse kiuste püüdlevad nad headuse poole, otsides omaenese “mina”. Tüdrukud jutustavad avameelselt oma lugusid. Vaatamata noorele eale on igaüks neist saanud tunda elu pahupoolt. Kaagvere erikoolis on range režiim – aiast väljapoole pole lubatud minna, valvurid on relvastatud. Poisid räägivad Puiatu erikooli sattumisest või siis uutest pahadest kommetest, mis just Puiatus juurde tekkisid. Poiste hoiakud ja saatused on erinevad. Nad räägivad oma unistustest, laulavad, mängivad kitarri. “Oo Eestimaa...” kõlab kaunilt ja kurvalt, nagu võtaks kokku poiste rikutud elud...

Film on pühendatud maaparandusele, põllutööriistadele ja eesti pinnase omapärale, mittemustmullavööndile. Eriliselt pööratakse tähelepanu melioratsioonile ja mullaharimisele, aga samuti mullaharimismasinate mõistuspärasele kasutamisele suurtootmises. Samuti käsitletakse inimese suhet haritava maaga, õigemini selle seose võõrandumise momente. Autorid on valinud aktiivse publitsistliku väljenduslaadi nii pildis kui ka sõnas.

Simo Nõmme (20. 02. 1925–10. 01. 1996) oli Rakvere kandis tuntud metsamees, kes oli kolmkümmend aastat Rakvere metsamajandi direktor. Metsamajand arenes tema juhtimise ajal väga kiiresti suurejooneliseks ettevõtteks. Rõhku pandi metsade paremale majandamisele, töötajate heaolu tõusule, asutati mitmed lisatootmisharud (saun-suvilate tootmine, kasvatati roose, kala, mesilasi, töötas konservitsehh, olid ka jahikoerte-, metssigade-, kodujäneste- ja tõuhobusekasvandused). Simo Nõmme südameasjaks oli ka Sagadi mõisa taastamine. Sagadit pidas ta ka ise oma elutööks.

Helle Tiisväli püüab tabada rahvakirjanik Aadu Hindi loomingulist kreedot.

Kirjanik Aadu Hindiga vestleb tema kodukohas Saaremaal Helle Tiisväli. Kõneaineks loomingu lätted ja tõukejõud, seosed kodukoha ja -saarega.

Vene filminäitleja ja -režissööri Sergei Bondartšuki ja tema abikaasa, näitleja Irina Skobtseva Tallinna visiit 20.-22. jaanuaril 1979.

Maalikunstnik Johannes Võerahansu (1902-1980) alustas kunstiõpinguid Ants Laikmaa ateljees juba 1919. aastal, ent pidi vahepeal kümmekond aastat keskenduma muule, näiteks veskitöödel isa abistamisele. Pärast seda töötas Võerahansu lühikest aega Tallinna Draamastuudio teatri juures dekoratsioonimaalijana ning Türi tellise- ja keraamikavabrikus. Johannes Võerahansu õppis 1932-1936 Pallases Ado Vabbe ateljees maalimist, lõpetas kooli täieliku kursuse 1940. aastal. Hoolimata hilisest stardist on tema loomingulises pärandis ka arvukalt 1930ndate alguses valminud teoseid. Sest perioodist tuntakse Võerahansut ennekõike Saaremaa-tsükli järgi, kus ta käis muuhulgas Eesti Rahva Muuseumi ekspeditsiooni koosseisus joonistajana. Enne Teist maailmasõda jõudis Võerahansu käia Pariisis. Aeg oli liiga lühike, et kokkupuudetes prantsuse kunstiga leida ...

Loomakasvatusteadlane bioloogiakandidaat Rein Pork uurib leheproteiini kui noorloomade üleskasvatamisel kasutatava täispiima ja lõssi võimalikku asendajat, ta on selle tehnoloogia arendamise ja tootmise rajaja Eestis (1978 neljas tööstuslik tehas maailmas Ungari, USA ja Prantsusmaa järel). Tutvustatakse teaduslikke uuringuid rohumahla vajalikkusest ja võimalusi selle tööstuslikuks tootmiseks.

Valdo Pandi filmitsükli teises osas meenutab vana revolutsionäär Johannes Preimann sunnitööaastaid.

Valdo Pandi 4-osalise filmitsükli viimane osa. Põgenenud Venemaale, jõudis Johannes Preimann läbi rännakute Usbekimaale, kus leidis omale kodu. Lõppsõnas mõtted noorele sugupõlvele.