Otsingutulemused

Nikolai Kormašov teeb ettevalmistusi Nikolai kiriku vanaaegse altari ikooni restaureerimiseks, milleta kunstnik ei kujutaks oma elu ette. Ta kirjeldab ikoonide restaureerimise protsessi ja koos noorema poja Orestiga võetakse ette järjekordse ikooni taastamise keeruline tee. Kormašov, elukutselt puusepp ja plekssepp, on restaureerimiskoolkonna looja Eestis ja suurepärane kunstnik, tagasihoidlikult peab ta maalimist vaid oma harrastuseks. Ikoonidesse ja nende taastamisse suhtub Kormašov aukaurtuse ja lugupidamisega ning leiab, et kunstnik on kohustatud tegema head. Headus – see on harmoonia.

Täiskasvanud inimesed on kõik siin maailmas must-valgelt ära lahterdanud: hea ja halb, kasulik ja kasutu. Näiteks peetakse mõistlikuks kärbsed, ühed äärmiselt tüütud ja ebameeldivad nähtused, ära tappa. Väike Liidi on aga otsustanud kärbeste kaitseks välja astuda. Tüdrukuke esineb lausa teadustraktaatidega, tuues argumente nii pro kui contra. Protestiks isa tegevuse vastu alustab Liidi näljastreiki. Selle tagajärjel muutub aga niigi väike tüdruk äärmiselt tillukeseks. Sellisena satub ta tolmuimejasse ning sealt prügimäele ja eluohtlikesse olukordadesse. Siin aga tulevad tüdrukukesele teiste seas appi just kärbsed, tänu kellele on loota ka filmile õnnelikku lõppu.

Igas lahutavas seinas leidub uks. Ühendav uks. Victor leiab sellise ukse. Näota ja nimeta Victor on valmis minema. Iga minek on ka saabumine. Iga saabumine pole aga tagasijõudmine. Victor on alustanud ohtlikku mängu.

Mari ema on surnud ja isa joob. Elu lastekodus tundub talle võimatu, kuid minna pole kuhugi. Tal tuleb harjuda elama kodusoojuseta, jõhkravõitu kaaskasvandike seas. Õnneks on seal Tauri, kes käitub hästi, kuid keda miskipärast eriti ei armastata. Robi, kes rikub reegleid, on seevastu kõigi lemmik, kuigi Mari meelest peaks teda vihkama. Õppetund sellest, kuidas näha enda ümber teisi inimesi ja kuidas näha nende välise koore alla, on tütarlapsele peaaegu talumatu, kuid sellest sõltub tema saatus.

Filmi ainsate tegelaste, kahe tavalise nöörijupi metamorfoosides on äratuntav mõte: kõik inimesed maakeral on lahutamatult seotud, seepärast jätkugu neil tarkust elada sõpruses.

Esmakordselt tutvustatakse eesti isetegevuslike kunstnike loomingut. Omapärane kihnu kunstnike meremaalistiil, Paul Kondase naiivsed kompositsioonid, Armilde Orno ja Linda Lepiku jt kunstnike primitiivsed loodusmaalid on kokku üks rõõmsameelne pildikogu. Lihtsad inimesed leiavad endale natuke vaba aega, et tegelda kunstiga. Soosaar uurib kunstnikelt, kuidas pildid on sündinud. Kunstnike igal pildil on oma lugu. Vanaduspäevil Kanadas elanud Kihnu mehe Jaan Oadi piltidel on kujutatud Kihnu saare ajalugu. Kodumaja uksele ilmub endine kooliõpetaja Paul Kondas rohutirtsu kostüümis, kääksutab viiulit ja esitab luuletuse. Tutvustab oma maale ja sündmusi, mis seal kujutatud.

Filmimuinasjutt meie metsades elavatest laululindudest.

Loo keskmeks on Paide rajooni 9. mai nimelise kolhoosi uue elaniku Hannes Martjaki sünd ja tema nimepanemispidu Väätsa kultuurimajas. Vaheldumisi kaadritega peost ja väikese Hannese kodust on kaadris Väätsa alevi elumajad, ehitustööd, viljalõikus, töö lehmalaudas, traktor põllu põhku koristamas, silotegu. Ekraanil Hannese vanemad Ene ja Villem Martjak ning kolhoosi esimees Endel Lieberg.