Otsingutulemused

Janne Lubi on noor ja särtsakas juuksur, kes otsustas ise ettevõtjaks hakata ning ehitas abikaasa abiga valmis ratastel juuksurisalongi. Ainulaadse maailmas! Ratastel, sest maakohtadesse ei ole rentaabel rajada püsivat salongi, kuid Lõuna-Eestis on hulga külasid ja aleveid, kus juuste pügamiseks peaks ette võtma aega ja lisaraha neelava reisi Viljandisse, Tartusse, Tõrvasse või Pärnusse.

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

On aasta 2009 ja Eesti Vabariik saab 91-aastaseks. Tallinnast 91 kilomeetri raadiuses on valitud neli paika ja neli inimest, kelle elu ja tegemisi aasta jooksul jälgitakse. Noor ja energiline pereisa Ervita külas püüab kohalikku elu paremaks muuta. Pensioniealine karjatalitaja Kirblas hooldab ikka lehmi. Noor ema Haapsalus käib uksetehases tööl ja vabal ajal tantsimas. Helsingis gümnaasiumi lõpetav noormees unistab lauljakarjäärist. Kuidas neil inimestele läheb, kui majanduses on kriisiaeg, elu pole kerge ja peaministri sõnum Eesti rahvale kõlab: ärge kaugenege oma riigist?

Ida-Ukrainas asuvas Snižne linnas keerleb kõik ümber kivisöe. Kes saab, see kaevab – pargis, tänavatel ja koguni majade all, kus vaid leidub käik mahajäetud kaevandusse. On vaid aja küsimus, millal kogu linn kokku variseb. 15-aastane Jura peab kivisütt murdes ülal oma kaht õde ja iseennast. Vaatamata karmidele oludele püüab ta astuda täiskasvanuellu sirge seljaga.

Film jälgib seitsmeaastast kurti lastekodulast Ragnet eluperioodil, mil teda ümbritsevad inimesed peavad langetama tema kohta ja ka tema eest väga olulisi otsuseid. Kas paigaldada tüdrukule sisekõrva implantaat või mitte? Mida see kaasa toob – kas Ragnest saab kuulja või jääb ta kurtide viipekeelse kogukonna liikmeks, kuhu ta just on hakanud sulanduma? Mis on õige, mis on hea? Ragne saab kuulmisaparaadi, millega tuleb nii kurtide kui kuuljate maailmas toime tulla.

Lõbus ja hoogne dokumentaalfilm potiseto tsurade lustakast teekonnast hobuvankritel läbi Setomaa ja Lõuna-Eesti Tartu Hansapäevadale. Tsurad laadisid 2002. ja 2003. aasta suvel hobuvankrid seto potimeistrite kraami täis ja sõitsid potikoormaga külast külasse nagu muistsed setod kunagi, eesmärgiga müüa ja vahetada potte toidu, öömaja ja kaltsu vastu, teadvustada setode olemasolu ja otsida endiste potisetode jälgi, koguda nende pärimusi ja kombestikku.

Elu Paunküla hooldekodus kulgeb väljakujunenud päevakava järgi. Ometi on iga argitoimetus eakate elanike jaoks sündmus: hommikune ärkamine, söögikorrad, rohtude võtmine. Igapäevaelu rutiini toovad suurt vaheldust kohviõhtud, sünnipäevad ja jõulud. Vanad naised, igaüks eriline, elavad unustatud maailmas, nende lähedasteks on nüüd hooldajad, õed, arstid. Kes veel mäletab, see jutustab oma lapsepõlvest ja kodust. Kes ei mäleta, on libisenud teiste jaoks kättesaamatusse maailma. Inimeste eluõhtu õnn peitub elu pisiasjades.

Karl on väsinud teda rõhuvast kuulsuse koormast ning otsustab sellest vabaneda. Pöördunud tagasi tavaliste inimeste hulka, ristub tema tee kuulsust otsiva Marilyniga. Tavaline Karl ongi jõud, mis teeb Marilynist masside iidoli. Kuid mitte kauaks...

Kaks saatusekaaslast - intelligentne ja vaoshoitud Erik Loide ning rahvamees Avo Paap elavad pimedatena nägijate maailmas, püüavad eluga hakkama saada ja aidata ka teisi.

Kaksteist aastat pärast filmi “Kihnu naine” (1973), teeb Mark Soosaar filmi, mille keskmes on meessoost saare elanikud. Kihnlaste käest on võetud õigus oma elu korraldamisele, tähtsad otsused tehakse mandril, kidub kohalik kultuur ja süvenevad sotsiaalsed probleemid. Mehed võtavad viina, joovad ennast surnuks ja saavad merel hukka. Kaamera fikseerib armutult olukordi, kuhu kontvõõrast kaameraga naljalt tunnistajaks ei kutsuta. Kaadrisse on püütud ehedad inimesed, lood, mida Soosaar jutustab, on värvikad ja sageli kurvad. Autor küsib, kas kihnu kultuuril on lootust ellu jääda?