Otsingutulemused

Trubaduur, laevamuusik ja mitmes ansamblis erinevaid pille mängiv Olavi Kõrre asus 2013. aastal tööle muusikaõpetajana Pärnu toimetulekukoolis, kus õpivad erivajadustega lapsed. Olavi usub kindlalt, et rütmi tunnetamine aitab haigetel lastel igapäevasest elust paremini osa saada. Ta usub, et muusika kasvatab ja ravib. Tal on põhjust seda uskuda.

Noorele heliloojale Pärt Uusbergile on 2014. aasta eriline – viimased proovid ja kontsert Eesti Muusika Akadeemia lõputööga, autorikontserdiga “Õhtu ilu” ning tema teose “Muusika” esitamine laulupeol. Film jälgib, mis toimub autoriga sellel pöördelisel ajal, kui tema sisehelid väljuvad isiklikust ruumist välisesse – kõigi ruumi. Sissepoole vaatavas muusikalises rännakus seisab looja silmitsi oma elukutse ilu ja valuga.

Külas elab Naabritüdruk, kes on nii Vanamehele kui Naabrimehele silma jäänud. Aias töötades märkab ta, et tema tegemisi jälgib unistavalt Naabrimees. Naabritüdrukust unistab kodus arvuti taga ka Vanamees. Mõlemad vanamehed järgnevad Naabritüdrukule turule. Samal ajal satuvad kodus lapselapsed pahandusse, kui nad avastavad arvutist Vanamehe pildikollektsiooni Naabritüdrukust ja saavad Vanaeide käest riielda. Viimase võimaluse Naabritüdruku südant võita saavad Naabrimees ja Vanamees suurel külasimmanil, kus vanameeste vahel läheb sõneluseks, millest kasvab välja suur külakaklus. Kui Vanamees toibub, siis kooserdab ta uimase ja purjus peaga kottpimedas enda arvates Naabritüdruku majja ning poeb talle voodisse. Hommikul ärgates avastab Vanamees aga, et on teinud suure vea ja ...

Torgu meesansambel on Sõrve poolsaare peal viimane kooskäiv punt, kelle ridasid aga aeg halastamatult hõrendab: viimaste aastatega on maetud neli laulukaaslast. Kolmteist aastat tagasi loodud kaheksaliikmelisest ansamblist on alles kolm vaprat vanahärrat – Peeter, Leo ja Endel, kes ei taha elule alla vanduda. Aga kuidas laulda kolmekesi neljahäälset meestelaulu? Lahkunud juhendaja asemel on prooviruumis hääletult seisev akordion, vajalikku pillisaatjat saare pealt ei leia. Ei ole muud, kui tuleb hakata ette valmistama ansambli lõppakordi. Mehed otsustavad korraldada oma viimase kontserdi.

Eestis tegutsev liikumine Tour d'ÖÖ koondab jalgrattaaktiviste, kes korra kuus vallutavad linnaruumi. Suures grupis geriljarännak mööda Tallinna õhtuseid tänavaid loob sõitjatele üleva meeleolu. Metsateel kulgeva filosoofi jaoks on jalgratas kui tajuinstrument, teadvuse avardaja. „Kui jalgratta oleksid leiutanud tiibeti mungad, oleksid nad seda eelkõige kasutanud kui meditatsioonivahendit,“ ütleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Jalgratas kui mõtlemise vahend on oluline erinevatele loojatele. Jalgratturite eneseteadvuse kasv on suurenenud ülemaailmselt. Homo pedalis – need on inimesed, kes vaatlevad maailma jalgrattasadulast. Nende kõigi jaoks on ratas igapäevane tarbeese. Ja siis midagi veel. Võimalus olla vaba. Nad on väga erinevad inimesed, kuid jalgratas ühendab neid.

Ühe revolutsiooni anatoomia: lugu inimestest, suhetest ja suurest muutumisest. Tallinnas Uue Maailma linnaosas tegutseb grupp noori, keda mõned peavad lärmakateks rahurikkujateks, teised süüdimatuks hipikambaks, kolmandad kangelasteks. Nad alustasid kui anarhistlikud linnageriljad, kes võtsid enda missiooniks võidelda puhtama ja autovabama elukeskkonna eest, valmistades sellega politseile ja valvsatele linnakodanikele peavalu. Aga ühel päeval tuli tunnustus, tähelepanu ja rahastus. Mis jääb järele hullusest, kui see on vaja ühel hetkel projekti pakendada? Kuidas hoida aastate jooksul elus loovat kaost? Mida teha inimsuhetega, mis ei allu projektiloogikale?

19-aastane Martin Koppel teeb päeval põllul tööd ja üürgab traktorirooli taga Georg Otsa ja Elvis Presley laule. Martin tunneb tihti igatsust hoopis teistsuguse elu järele. Nii tunneb ka Martini töötu ema, kes istub päevad läbi endise kolhoosimaja tillukeses korteris ning vaatab koos koerake Elvisega seebikaid. Ja siis saab Martin telefonikõne tuttava-tuttavalt, kes kutsub poisi Pärnusse muusikaüritust juhtima. Millestki sellisest on ta alati unistanud! Kuid ürituseni jääva nelja päeva jooksul tuleb Martinil läbida tuhandetele eesti maanoortele tuttav takistusriba, mis koosneb lisaks töörügamisele külapoest, vines sõpradest, viinast, õllest ja suveõhtute meeletutest pidudest.

2008. aasta augustis sõitis Ukrainasse Krimmi sisemaale Aleksandrovka keskkooli eesti juurtega lastele eesti keelt õpetama ajalehe Postimees 23-aastane reporter Tiina Rekand. Elama asus ta Krasnodarka küla Eesti seltsi esinaise Rita Kuusk-Kadilkina juurde. Rita on Eestist Järvamaalt 1860. aastatel Krimmi rännanud eestlaste järeltulija. Krimmieestlane – ütleb ta enda kohta. 2008. aastal on Krasnodarkas veel inimesi, kes omavahel kohtudes eesti keelt räägivad. On ka paarkümmend last, kellele meeldib eestikeelseid laule laulda. Neid on lastele õpetanud kõik Eestist tulnud õpetajad, õpetas ka Tiina.

Noor naine kasvatab üksinda nelja väikest tütart. Ta elab sotsiaalmaja ühes väikeses toas, ümbritsetuna valdavalt alkohoolikutest ja narkomaanidest. Tema laste isa on vangis. Naine loodab, et alanud aasta kevadel, maikuus, annab president mehele armu ning nad saavad koos alustada uut elu, uues linnas, uute sõprade ja tuttavatega, uute lootustega. Filmi tegijad jälgivad naise elu ja sündmusi kuude kaupa ajani, mil selgub presidendi otsus.

10-aastane Martin on emaga uude elukohta kolinud. Siin ei ole poisil sõpru ja ta veedab aega üksi Röövlirahnul. Viimasel koolipäeval paneb ema Maris Martinile südamele, et ta vähemalt täna ühtki pahandust ei teeks. Ometi läheb kõik jälle valesti. Kooli direktoril Rolandil on nimelt tütar Marta, kes meeldib Martinile, aga ka Kevinile, kellel on uhke roller ja kallid tossud. Poiste rivaalitsemine lõpeb Martini jaoks ema koolikutsumisega. Viimases hädas tuleb poisile appi riukalik võlurkass Nitram, ühes temaga aga ka uued seiklused.