Otsingutulemused

Nõukogude kinoajaloos oli Baltimaade näitlejatel üks eriline ja tänamatu roll. Paljudes juba unustusse vajunud sõjafilmides ilmusid eestlased, lätlased ja leedulased linale verejanuliste natsidena. Kas see on mõjutanud baltlaste kuvandit? Seda küsides kõneleb Eesti-Läti koostööfilm kunstniku vastutusest ja valikuvõimalustest. Vastuseks saavad sõna näitlejad ise - Tõnu Aav Eestist, Uldis Lieldidžs Lätist ja Algimantas Masiulis Leedust.

Kuidas portreteerida meest, kelle maailm on galaktikasuurune, kelle peas asub kogu semiosfäär ja kelle pärand on killukestena jäädvustatud fotodele, raamatutesse, videosalvestistesse? Üheks võimaluseks on võtta kokku erinevad elud, need visualiseerida, põimida tervikuks. Putukas, sidemees, vunts, juut, kosmopoliit, semiootik, mõtleja, pereisa, lektor ja kosmonaut Juri Lotman kohtub filmilinal Einsteini, Stalini, Gagarini, Belka ja Strelka, Puškini ning ümarlauarüütlitega. Ilmutusena kangastub üksikasjalik tagasivaade 20. sajandile. Nägemus maailmakuulsa semiootiku Juri Lotmani sise - ja välismaailmast, kus keerulistes ajalootingimustes loodi Tartusse vaba mõtte oaas ja pandi alus ülemaailmselt tuntuks saanud kultuurisemiootikale.

NSV Liidu rahvasaadikute kongress võttis just aastatel 1989-91 vastu otsused, mis võimaldasid Balti riikidel eralduda neid okupeerinud Nõukogude Liidust. Eesti poliitikute tippsaavutuseks Kremlis oli Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamine ja õigustühiseks kuulutamine. Eesti saadikute ideede levitamine Moskva rahvaesindajate seas, tihe koostöö Boriss Jeltsini ja Venemaa demokraatidega muutsidki võimalikuks kommunistliku impeeriumi rahumeelse lagunemise.Film püüab korrigeerida rahvusvaheliselt üsna laialt levinud väärkujutlust, et Balti riikide taasiseseisvumine oli mingi ime või lihtsalt õnnelike asjaolude kokkulangemise tulemus.

Lugu ühest eestlaste väeosast, mis tegutses kuni 1960ndate alguseni. Vahikompanii number 4221 valvas Nürnbergi kuulsate kohtuprotsesside ajal kõrgest seisusest sõjakurjategijaid. Eestlased, kes võitlesid relva-SSis bolševismi vastu ja istusid hiljem ameeriklaste käes sõjavangis, valvasid Nürnbergis tegelikult oma juhte. Keegi ei oska tänini päris ammendavalt selgitada, kuidas pääsesid eestlased Nürnbergi kohtumõistmisele nii lähedale. Avanevad selle kummalise olukorra ajaloolised tagamaad, mälestusi jagavad elusoleva vahikompanii sõdurid.

Lugu Sinimägede kaitselahingutest Eestis 1944. aasta suvel. Ajal, mil Punaarmee Euroopas ligi tuhat kilomeetrit edeneb, ei suuda ta peaaegu poole aasta jooksul vallutada kolme nõlva Ida-Eestis. Sakslased on Eesti idapiirile mobiliseerinud massiliselt eesti vabatahtlikke, enamasti verinoori mehi. Kapten Paul Maitla kirjutab sel suvel päeviku, emotsionaalse sisevaate ümbritsevale julmale sõjale. Päevik, kirjad, mälestused ja arvukad intervjuud lahinguis osalenud meestega avavad Sinimägede lahingud üksikisiku vaatepunktist. See on ka lugu Maitla tütrest, kelle isal tuli sõtta minna enne, kui tütar oli sündinud. Saatuse tahtel ei näinud nad teineteist enam kunagi.

Kroonika- ja dokumentaalfilmide operaator Semjon Školnikov (s 1918), alustas filmimist rindeoperaatorina ja 1948. aastast asus tööle Eestisse Tallinna Kinostuudiosse (hilisem Tallinnfilm). Ta oli 377 kinoringvaate Nõukogude Eesti valmimise juures, režisöörina on ta teinud ka 60 dokumnetaalfilmi. Semjon Školnikovi meenutuste vahele on pikitud rohkelt arhiivikaadreid, mis annavad pildi operaatorist endast kui ka nõukogude ajastust, mida ta filmis.

Metsavendade aastakümnete pikkune meeleheitlik vastupanu ei andnud loodetud tulemusi. Nad ei suutnud vabastada Eestit võõrvõimu ikkest ega hoida ennast ja omakseid. Siiski tõestasid nad järgnevale sugupõlvele, et iseseisev Eesti oli midagi, mille eest tasus võidelda ja surra. 13 endist metsavenda, meest ja naist, meenutavad oma metsavennalugu, räägivad mälestuskilde metsa minemise ajenditest, julgeoleku haarangutest, sissisõja taktikast, reetmistest, vangilangemisest, ülekuulamistest jpm. Sõna saavad Ilmar ja Ilse Kivisild, Olav Sööt, August Hatto, Henno Ernits, Oskar Roosi, Aleksander Õismaa, Vilhelmine Lääts, Viktor Paljula, Aksel Viisut, Hilja Sarapuu, Alfred Käärmann ja Aksel Mõttus.

Eluloofilm kunagisest imelapsest, hilisemast maailmamainega viiulivirtuoosist Evi Liivakust (1924 – 1996) tutvustab andeka muusiku elu alates lapsepõlveaastatest Viljandis kuni elu viimaste hetkedeni New Yorgis. Filmi läbivat liini kannab lesestunud vanahärra Richard Anschuetz, Liivaku elukaaslane ja muusikapartner sõjajärgseist aastaist peale. Vanahärra imetluses, vaikmõtisklustes, möödunu eluolu ja vastastikuste suhete kirjeldustes on üllast väärikust, milles avaneb kahe inimese kiindumus teineteisesse ja oma kunsti.

Kaks maailma kohtuvad, härrasmees diplomaatia kuldajast - Ernst Jaakson - ning uue põlvkonna energiline diplomaat Trivimi Velliste. Esimene on Eesti okupatsioonivastase võitluse sümbol, teine kehastab uut arenevat riiki. Nende saatused ristuvad 50-aastases maailmaorganisatsioonis, mis samuti seisab teelahkmel. Pühendatud Ernst Jaaksoni 90. sünnipäevale ja ÜRO 50. aastapäevale.

Okupeeritud Eesti. Stalin ja tema aeg, mil luuletajad kirjutasid Stalinile oode ja poeeme, metsavennad aga laulsid: "... ja Stalin tappa on meie püüd". Tribüünidelt pöörduti Stalini kui "eesti rahva suure sõbra" poole, rahva enamiku jaoks aga kehastas Stalini nimi Eestit tabanud vägivalda ja valet, mis ei jätnud puutumata ühtki eluvaldkonda, tungides vampiirina iga inimese ellu. Film lõhub müüdi eesti rahva ühtsest vastupanust võõrale võimule ning hoiatab olnu kordumise võimalikkuse eest.