Avaleht

Valdur Himbek

Huviinfo

  • Filmograafia

    1985 Bande (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (episoodiline roll); režissöör Arvo Kruusement

    1983 Nipernaadi (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: tuletõrjeülem); režissöör Kaljo Kiisk

    1983 Mõeldes homsele (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist (+ Enno Holm)

    1982 Majandi ja tehase vahel (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör  /salvestamata?/

    1980 Sügisest kevadesse (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör

    1980 24 tunni reportaa_ (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör

    1979 Oma kodu (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör  /esmakordselt ETV ekraanil 24.03.1980/

    1979 Mehed suurest sõjast (muusikafilm), Eesti Telefilm, režissöör

    1977 Eesti tele-raadio (telefilm), Eesti Telefilm, režissöör

    1977 Sõdur lauluta pole sõdur (muusikafilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist

    1976 Piiril/ Läänepiiril (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist (+ Harry Loit)

    1973 Tuli öös (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör

    1971 Inspiratsioon/ Вдохновение (ballettfilm), Tallinnfilm [Kesktelevisiooni tellimus], režissöör, stsenarist (+ Ülo Vilimaa)

    1971 Romeo, Julia ja pimedus (Tantsib Ülo Vilimaa) (kroonikapala), Tallinnfilm, režissöör

    1970 Nädalalõpp (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör

    1968 Pimedad aknad (mängufilm), Eesti Telefilm, konsultant, näitleja (episoodiline roll]; režissöör Tõnis Kask

    1968 Katused ja korstnad (film-fantaasia), Eesti Telefilm, režissöör, näitleja (roll: Kurat)

    1968 Kuula käsku! (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist (+ Ülo Raudmägi, Klaus Mikko)

    1967 Wartburg – 900 (muusikafilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist (+ Ülo Raudmägi)

    1967 Vikerkaar (dokumentaalfilm /Eesti NSV koolinoorte II laulupeost/), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist

    1966 Võlg (telemängufilm), Eesti Telefilm, režissöör

    1965 Külmale maale (telemängufilm), Eesti Telefilm, režissöör (+ Ants Kivirähk)

    1965 Laul, ava tiivad! (muusikafilm), Eesti Telefilm, režissöör

    1964 Soome president U. K. Kekkonen Eesti NSV-s (telefilm), Eesti Televisioon, režissöör

    1963 Uue otsijad (dokumentaalfilm), Eesti Televisioon, režissöör  /film ei ole säilinud/

    1959 Kutsumata külalised (mängufilm), Tallinna Kinostuudio, näitleja (roll: spioon); režissöör Igor Jeltsov

    GULAGist otse Eesti Televisiooni

    Tekst: Sulev Teinemaa

    VALDUR HIMBEK jõudis 1955. aastaks vaid viiendiku oma 25 + 5st ära istuda. Siis tuli üleüldine amnestia ning temagi pääses tagasi Eestisse. Sama aasta 3. detsembril alustas hr Himbek tööd vast loodud Eesti Televisioonis, kus ta oli ühtekokku 33 aastat. Selle aja jooksul sai kõike tehtud, sealhulgas režissöörina rohkesti tõsielu- ja muusikafilme. Küllalt tihti näidatakse aga praegugi veel tema mängufilme "Külmale maale" ja "Võlg". Kuid alustagem otsast peale.

    Valdur Himbek ütleb, et ta on näitleja ja Doni kasaka tütre poeg. Nii see tõepoolest ongi. Adolf Himbeck, hilisem tuntud näitleja Aado Hõimre, õppis tsaariajal koos Ants Lauteriga raamatupidamist. Saanud ameti selgeks, läks ta parema teenistuse otsingul Kaukaasiasse. Seal, eestlaste asunduses, kohtaski Valduri isa oma tulevast kaasat, kes oli Donimaalt läheneva revolutsiooni eest pakku läinud. Ent bolševistlik hullus jõudis ka Kaukaasiasse. Alles kusagil 1920. aastal jõudsid vanemad suure surmaga siiski Eestisse.

    Ema õppis õige ruttu maakeele selgeks ja kui talt hiljem küsiti rahvust, siis vastas ta alati, et on Doni kasakas. Isa alustas näitlejakarjääri Eesti Draamateatris ja töötas seal elu lõpuni. Väike Valdur oli pikkade valgete juustega armas poiss, keda väga hästi tunti kinos "Kungla", mis asus kunagi praeguse "Kosmose" lähedal. Alatihti tuli tal üksinda Lillekülast mööda Väike-Ameerika tänavat kinno ning lahked tädid lasksid ta ilma piletita saali.

    Kaheksa-aastasena 1933 asus Valdur õppima inglise kolledžisse. Paraku ei jõudnud ta seal õpinguid lõpetada, enne tulid venelased sisse ja muidugi sulgesid erakooli. 1943. aastal, kui Valdur Himbek sai kaheksateistkümneaastaseks, võeti ta sundkorras saksa sõjaväkke. Ülemiste lennuväljal anti esialgsed teadmised ning 1944 viidi ta Saksamaale õhutõrjeväkke. Dortmundis Ruhrimaal oli terve hulk eestlasi, vähemalt kahte õhutõrjepatareid teenindati. Eestlaste ülesandeks oli ameerika lennukeid alla lasta ja eks seda tehtigi. Siis aga taheti neid dessandiga Inglismaale ja Taani paisata. Mehed tõstsis mässu ja selle tagajärjel saadeti nad kõik idarindele, Tšehhi-Poola piiri äärde.

    Kuid selleks ajaks hakkas Saksamaa juba lagunema. Prahas langeski hr Himbek venelaste kätte vangi. Suures segaduses lasti aga õige pea seitsmeteistkümne mehega vangist jalga. Kuidagi hangiti ka mingisugused dokumendid ning seejärel aidati vene kergetööstuse komissaril röövitud elektrimootoreid ešeloni laadida. Riigi huve silmas pidades ei unustanud komissar ka enda omi ning käskis vagunisse paigutada ühtlasi paar klaverit. Tollesama ešeloniga õnnestuski Valduril sõja lõpuks ikkagi Eestisse jõuda. Siin ostis komissar tema ja teised mehed piirituse eest julgeolekult välja. Mõneks ajaks asus hr Himbek komissari alluvuses olevasse "Retti" tööle.

    Õigupoolest tahtis Valdur Himbek minna õppima loomaarstiks, nagu oli tema onu, kuid Saksamaalt tulnuna osutus see muidugi võimatuks. Mõne aja pärast õnnestus tal siiski tänu isa tutvustele hakata tudeerima Draamastuudios. Teatriinstituudi lõpetamise järel saadeti ta kogu kursusega Võrru Lõuna-Eesti teatrisse tööle. Aasta pärast tuli Valdur Tallinna tagasi, et proovida raadiodiktoriks saada. Enne aga saabus 1950. aasta sügis, hr Himbek arreteeriti ning talle määrati 25 + 5 aastat.

    Kolõmal tegi Himbek algul mullatöid, hiljem pääses ta ehitusmaterjalide laborisse. Pärast amnestiat 1955 sai ta tänu koolivennale televisiooni tööle. Valdur Himbek oli 22. töötaja selles asutuses. Ja nii need 33 aastat möödusid, algul töötas ta lühikest aega režissööri assistendina, peatselt sai aga režissööriks.

    Vilde juubeli eel 1965 tegi ta koos Ants Kivirähkiga mängufilmi "Külmale maale". Komitee tollane esimees Leopold Piip laskis Valduril kirjutada tulevase filmi kohta retsensiooni, see tuli välja mahategev ning siis leidis Piip, et kuna Himbek teab, kuidas seda filmi teha, siis las ta teeb selle ise valmis. Nõnda sündiski.

    Aasta hiljem valmis "Võlg" Mati Undi jutustuse järgi. Sellega oli hulk tegemist, mitte kuidagi ei tahetud nii skandaalse loo teleekraanile toomiseks luba anda. Alles Kirjanike Liidu õnnistus pani asjad liikuma. Hr Himbek ütleb ise, et ta oli siiski üksjagu vedelaks tehtud, nii mõnedki stseenid, mis oleksid pidanud filmis olema, jäeti välja.

    Ja nii need aastad möödusid – filmid ja filmid. Pärast tuli töö "Aktuaalse Kaamera" režissöörina. Nüüd peab hr Himbek juba teist aastat, nagu öeldakse, väljateenitud pensionipõlve. Salamisi mõtleb ta aga memuaaride kirjutamisele: aastatega on nii mõndagi nähtud ning alates 1945. aastast on Valdur Himbek kõik olulisemad juhtumised taskuraamatusse üles märkinud.

    Teinemaa, S. (1990). GULAGist otse Eesti Televisiooni. Esmaspäev, 10. dets.

    Nelikümmend aastat varem

    1966. aastal telefilmina lavastatud "Võlg" (stsenarist Mati Unt oma samanimelise jutustuse põhjal) alustab justkui samast kohast, kust "Tühirand" nelikümmend aastat hiljem. Taas tahab peategelane (Lauri) jõuda oma elus selgusele. Taas ollakse autoga teel. Taas seistakse oma küsimustega mere ääres, taas on suve lõpp.

    Režissöör Valdur Himbek on teinud oma aja kohta julge filmi, kus noor inimene otsib eneses vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele. Ühiskondliku (loe poliitilise) plaani asemel on subjektiivne, isiklik ja pealegi kahtlev hoiak. Koos operaator Anton Muti suurepärase kaameratööga ehitatakse film üles diskreetselt (stseeni Lauri ja Reesi öisest ujumisest võib lausa vaadata kui stseeni, kus looduse kaudu antakse kaunis vaste ärkavatele tunnetele). Lahendusi filmis ei pakuta, on küsimused, on elutaju.

    Filmi tegelased on küll oluliselt nooremad kui "Tühirannas". Lauri on üheksateistkümneaastane. Kuid paljud põhilised küsimused küsitaksegi ju ära just sellises või veelgi varasemas eas. Küsitakse siis, kui õiglustaju on eriti õrn, kui korraga hakatakse teravalt tajuma maailma tema vastuolulisuses.

    Lauri (Enn Merioja) on autojuht, kes Pärnusse sõites võtab peale teepervel hääletava neiu Reesi (Tiiu Soo). Reis kujuneb veidi pikemaks, kui algul plaanis; autoga tekib teel tõrge ja noored on seetõttu sunnitud kauem koos olema. Jõudnud Pärnusse, kutsub Lauri Reesit samaks õhtuks välja, vastastikune sümpaatia on tekkinud. Kuid Pärnus ootab Laurit ka Malle (Tiiu Lukk). Malle on Laurist vanem, rohkem elu näinud, ilmselt armastab ta Laurit, Lauri aga ei tea... Pärnus ei lähegi Lauri algatuseks Malle, vaid sõber Enno (Raivo Trass) juurde. Kolmekesi pidutsetakse õhtul rannahoones, vahepeal käivad Lauri ja Reesi ujumas...

    Taas restoranis istudes kõneleb Reesi loo ühest oma klassi tüdrukust. Tüdruk oli vaene ja nääride ajal jättis klassi populaarseim poiss talle kohustusliku (loosiga jagatud) kingituse tegemata. Õpetaja võttis juhtumi hiljem üles ja poiss oli nõus oma võla tasuma, kuigi tagantjärele. Poiss tõigi kingi, aga tüdruk ei võtnud seda enam vastu. Kink vedeles koolis, kuni koolitädi selle minema viskas. Ongi kõik.

    Pärast kohtumise lõppu on Lauri Reesisse armunud. Hommikul aga ootab teda kohtumine Mallega. Lauri läheb kohtamisele pooleldi vastu tahtmist. Malle teatab, et nad saavad lapse.

    Võlg, millest räägib Reesi, saab enamaks kui lihtsalt üks lugu vaesest tüdrukust, kellest nääride ajal ei hoolitud. Mati Undi jutustus ja ka film puudutab tunnete allhoovusi. Võlg, millest siin räägitakse, on midagi sellist, mida väga selgelt määratleda ei saagi. Ei selgugi, kas võlgu ollakse konkreetselt kellelegi teisele, iseendale või siis elule laiemalt. Lauri mõtleb oma sõbrast, kes surma saanud, ja küsib: "Miks just tema pidi minema?" Kuid võlg on, ning arusaamiseni võlast on jõutud, kui endalt on küsitud, mis on elus tõeline, ning kas ise ollakse tõelisuseks valmis? (Lauri Reesile: "Mulle tundub, et olen kogu elu elanud valesti.")

    Lõpetuseks pildike maailma äärest

    Stseenis, kus Lauri ja Reesi öösel koos ujuma lähevad, ütleb Reesi: "Mõtle, meie seisame siin koos sinuga mere ääres ja saja aasta pärast võib-olla keegi mäletab meid. Aga miljoni aasta pärast ei ole mitte kedagi, kes võiks mäletada. Mitte ühtegi inimest. Aga meri on ikka. Ja minu mõte ka. Tema on igavene, sest tema võib sinna välja jõuda, kus pole ühtegi inimest." Parasjagu on öö ja silmapiiri ei ole näha.

    [väljavõte Donald Tombergi arvustusest "Tühirand ja maailma äär", Teater. Muusika. Kino, nr 3, 2006]

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm