Avaleht

Ülo Tambek

Biograafia

  • Dokumentaal- ja kroonikafilmide režissöör Ülo Tambek sündis 1. juulil 1922. aastal Tartus juristi ja kaadriohvitseri Elmar Tambeki pojana. Alates 1. septembrist 1938 kuni surmani oli Elmar Tambek (24.12.1897 – 26.06.1991) Vabariigi Presidendi Kantselei ülem. Äsjasest gümnaasiumilõpetajast Ülo Tambekist sai 1941.aastal punaarmeelane. Ta tegi kaasa Eesti Laskurkorpuse kogu võitlustee, astus 1945 NLKP liikmeks. Lõpetanud 1952 Tartu Riikliku Ülikooli inglise filoloogina, töötas ta 1947–1953 Õhtulehe toimetuses. Seejärel leidis Tambek oma tõelise kutsumuse filmikunstis. 1954. aastast töötas ta Tallinnfilmis dokumentaalfilmide toimetaja, stsenaristi ja režissöörina. 1966. aastal sai Ülo Tambekist Tallinnfilmi kroonika- ja dokumentaalfilmide loomingulise tootmisühenduse režissöör. Lisaks filmitööle oli ta ka tõlkija, eestindades Eesti Riikliku Kirjastuse tellimusel Lev Leontjevi propagandistliku brošüüri „V. I. Lenini teosest „Imperialism kui kapitalismi kõrgeim staadium““ (1952), I. Valentinovi „Jutustusi Aafrikast“ (1954) ning kaks romaani sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“ – Robert Louis Stevensoni „Musta noole“ (1957) ja James Fenimore Cooperi „Viimase mohikaanlase“ (1957). ENSV teeneline kunstitegelane (1977). Ülo Tambek suri 31. mail 1979. aastal Tallinnas.

    Ülo Tambek on teinud režissöörina 66 kinoringvaadet „Nõukogude Eesti“, üle 40 dokumentaal-, õppe-, muusika- ja aimefilmi ning kirjutanud stsenaariume. Ta juurdles oma filmides tehnikamaailma ja põllumajanduse arenguteede üle, tutvustas kunstiinimesi ja nende loomingut. Paljud tema lavastused on läinud tähistena Eesti filmilukku: „Memento“ (1966), „Eduard Viiralt“ (1968), „Tuld kuningale“ (1969, Paul Keresest), „Eldoraado“ (1971), „Jõuproov“, „Kivihännad“ (mõlemad 1974), „Tantsib Tiit Härm“ (1975), „Tõuaretajad“ (1977), „Passioon“ (1978, Artur Kapist), „Lihtsalt kindral“ (1978, Lembit Pärnast), triloogia eestlastest punalenduritest („Esimesed viisnurgad“ 1970, „Lõhestatud taevas“ 1971, „Nende vastus“ 1976) ja mitmed teised. Ülo Tambek oskas oma filmides välja naerda nõukogude süsteemi lollusi ja just seepärast lebas osa tema töödest pikalt riiulis („Talupojad“ 1968/1989, „Mitte üksnes leivast“ 1969). Mitu filmi keelati ideoloogilistel põhjustel.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm