Avaleht

Kaljo Kiisk

Biograafia

  • Režissöör ja näitleja Kaljo Kiisk sündis 3. detsembril 1925 Ida-Virumaal Voka vallas Vaivina külas. 1944 teenis ta 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi õhutõrjeüksuses, võttis osa Sinimägede lahingust ja jäi sõjategevuse lõppedes Eestisse. Lõpetanud 1946 Rakvere 1. keskkooli, astus ta Tallinna Polütehnilisse Instituuti (erialaks maavarade allmaakaevandamine) ja aasta hiljem ka ENSV Riiklikusse Teatriinstituuti. 1948 vahetas Kiisk Tallinna teatrikooli Moskva „kaitsvate müüride” vastu, sest paradoksaalselt oli tema ja mitmete temasuguste elukäigust tulenev risk tollal väiksem impeeriumi südames kui Eesti NSVs. A. Lunatšarski nimelise Teatriinstituudi (GITIS) legendaarse Eesti stuudio lõpetanuna saabus näitleja Kaljo Kiisk 1953 Tallinna Draamateatrisse.

    Koos Kulno Süvalepaga lavastas ta Lutsu „Kevade” (1954), mängides ise nupukat, erksa mõtlemise ja rahutu vaimuga Joosep Tootsi. Ometi sai too lavastus kuulsaks eelkõige Jaanus Orgulase–Ervin Abeli hullava „Kevadena”, millel kõikidest samanimelistest lavatükkidest oli pikim eluiga. 1955. aastast oli Kiisk teatrist läinud ja alustanud uut elu filmimaailmas. „Tallinnfilmi“ režissöörina töötas ta 35 aastat. 1983–2002 tegi Kaljo Kiisk külalisnäitlejana kaasa 8 Draamateatri ja Vanalinnastuudio näidendis.

    Kaljo Kiisk oli ka ühiskondlikult väga aktiivne: 1962–87 Eesti Kinoliidu juhatuse I sekretär, 1980–90 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik (alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige), 1989–91 NSV Liidu rahvasaadik, 1995–2003 Riigikogu liige. 1965 anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase ja 1980 Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus, 1985 ENSV riiklik preemia. 1995. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia eesti mängufilmi arendamise eest.

    Kaljo Kiisk suri 20. septembril 2007 Tallinnas. 2004. aastal valmis Jüri Sillartil Kiisast elulooline dokumentaalfilm „Sest ma nagu linnukene“ (OÜ Kairiin), 2011. aastal Andres Laasikul raamat "Kaljo Kiisk: ikka hea pärast" (Kirjastus Hea Lugu).

    Juba esimestes töödes „Jahid merel” (1955) ja „Juunikuu päevad” (1957) oli tõlgi ja teise režissöörina ametit õppinud Kiisal oma osakaal; populaarseks saanud „Vallatud kurvid” (1959) võeti vastu juba peaaegu täiesti Kaljo Kiisa filmina, kuigi ametlikult oli ta ikka veel teine režissöör. Ja siis need Kiisa filmid tulidki: „Jääminek” (1962), „Jäljed“ (1963), „Me olime kaheksateistkümneaastased” (1965), „Keskpäevane praam” (1967), „Hullumeelsus“ (1968), „Tuuline rand” (1971), „Surma hinda küsi surnutelt” (1977), „Metskannikesed” (1980), „Nipernaadi“ (1983), „Saja aasta pärast mais“ (1986), „Regina” (1989), „Suflöör” (1993) jt. Tema filmid, neid on kokku 17, käsitlevad valdavalt murrangulisi sündmusi eesti rahva elus, ja Kiisk püüdis, nii palju kui lubas tsensuur, neid sündmusi näha mitte ainult must-valgelt.

    Kaljo Kiiska peeti näitlejasõbralikuks, näitlejat avastavaks filmirežissööriks. Tema loomingulises pärandis on kolm erilise saatusega filmilavastust. Kõigepealt muidugi „Hullumeelsus” (1968), see valusgroteskse mõttega linateos, valendav esteetiline pärl, mille levi ühes hullumeelses riigis vägivaldselt katkestati, nii et õnnestunud teosel polnud võimalik siseneda ega kuuluda oma aja filmimaailma konteksti. Kui film kord paarikümne aasta pärast „riiulilt” alla võeti, oli see rahvusvahelist tunnustust leidev retro. Ja siis „Nipernaadi” (1983), tugevasti omanägemuslik teos, mis tekitas algul kirjandusringkondades ja raamatusõprade seas poleemikatki, sest polnud nagu eriti täpselt Gailiti moodi, kuid mis hiljem kujunes ootamatult laialt tuntud ja armastatud rahvafilmiks, ühtlasi tõestades niihästi kirjandusteose pärisgailitlikku elujõudu kui ka isikupärase režiikaemuse kunstilist lumma. See lumm kestab seni, kuni näitekunstil, olgu teatris või kinos, õnnestub taasluua üks teistsugune, kuid sama mõjuv „Nipenaadi”-nägemus. Siis saab neid kahte võrrelda. Suure klassikaga seda juhtub. Ja kolmas, „Saja aasta pärast mais” (1986) lihtsalt ootab oma õiget aega, mil ühiskond suudab seda filmi vaadata objektiivselt, keeruka koodi lahti lugeda ja aegade üle järele mõtelda.

    Õnneks ei läinud kaotsi ka näitleja Kaljo Kiisk: Tootsist sai kellamees Lible. Eesti rahva lemmikfilmi „Kevade” (1969), muidugi siis ka „Suve” ja „Sügise” Lible, omaks võetud ja ainuõigeks nimetatud. Teiseks vähemasti sama populaarseks tragikoomiliseks rolliks on Johannes Saarepera teleseriaalis „Õnne 13“, milles Kiisk tegi kaasa 14 hooaega. Kolleegide filmides mängis Kiisk rõõmuga kaasa: Pajuviidik („Mis juhtus Andres Lapeteusega?”), Voitinski („Indrek”), Pakk-Rätsep („Puud olid...”), Taavet („Tants aurukatla ümber”), Toomas Simmo („Vana mees tahab koju”) ja kõik need teised. Filmiosade järgi sai aimata, milline võluv näitleja ka Eesti lavadel olla võinuks, eriti meie teatrirežii ühel tippajal, kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel. Kuid see teatriajastu jäi Kiisal vahele. Ta lavatööst oli möödas ligi kolmkümmend aastat, kui Eino Baskin tõi ta 1983 Vanalinnastuudio/Õpetajate Maja lavale mängima Ago-Endrik Kerge lavastusse „Anekdoot”. Kohe järgnes ka Lisl Lindau kutse, ning Kaljo Kiisast sai tollase eesti teatri võimsa matrooni võrdväärne partner Ugala tiiva all esitatud sädelevas duetis „Džinnimäng” (1984). Kiisa elutruud näitlejavärvid on ikka olnud pehmed, soojad, lenduvad. Kurvalt tragikoomiliste üksiklastena mäletame ka 1992. aasta osi, mille eest ta pälvis meesnäitleja aastapreemia: Luigi Lapaglia „Põgenemises” (Vanalinnastuudio) ja Jasper McGregor näidendis „Mu süda on mägedes” (Noorsooteatri ja Vene Teatri ühistöö). Kuid oli kaks erandit: närviline mängur, terava joonega avatud lootusetu korruptant, Linnapealik Vanalinnastuudio „Revidendis” ning veidrikust poolsaksakeelne õpetaja, napsitav härra Weseler oma pöörleva gloobusega telesarjas „Wikmani poisid”. Need rollid üllatasid. Neis rollides oli vormi atraktiivsust ja virtuositeeti. Kui tavaliselt mängis Kiisk mehi, kellel on hinge, siis siin kumas äkki läbi tema loomuse sügav artistlikkus.

    Allikad: nekroloog ajalehes Sirp, 28. sept. 2007; Jaan Ruusi järelehüüe „Meie oma Kaljo Kiisk“, Eesti Ekspress, 27. sept. 2007; Eesti Teatri Biograafiline Leksikon (2000).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm